Maavärin

Sageli jõuavad meieni uudised sellest, et kusagil on toimunud maavärin. Teatud mõttes on maavärinad meile kõigile tuttavad. Paraku on seismoloogia tihtipeale tänamatu teema avalikkusele lahti seletamiseks, sest lihtsustamine võib kergesti eksiteele viia. Selle väljakutse on vastu võtnud kogenud briti seismoloog Roger Musson oma raamatus „Maavärin: laastavaim loodusnähtus maailmas”.

Kangekaelselt on rahvasuus ja ajakirjanduses kasutusel väljendid, mis päriselt tegelikkusele ei vasta, aga mida on keeruline selgitada, eriti kui seda tuleb teha otsesaate kaheminutilises lõigus. Üheks niisuguseks näiteks võtab Musson mõiste „Richteri skaala”. Mulle kui seismoloogile on see tuttav probleem. Eestis on pealegi veel tavaks küsida: „Mitu palli oli too värin Richteri skaalal?” Seismoloog ohkab selle peale sügavalt. Hämmastust tekitavad asjatundjas ka korduvad pärimised laadis „Kui võimas oli see Jaapani maavärin siin Eestis? Kui mitu magnituudi?”.

Kuid nüüd on seismoloogil hea võimalus ulatada küsijale Mussoni raamat ning soovitada endale selle abil asi selgeks teha.

Siin rahulikus maanurgas võime me ju endale maavärinate suhtes teatud ignorantsust ja ebatäpsust lubada, aga globaliseerunud maailmas võib eestlaselegi ära kuluda teadmine, kuidas tegutseda suure maavärina korral ja millised tegurid tegelikult ohtu tekitavad. Küllap oli enne 2004. aasta jõulupühi meie kandis raske leida tavakodanikku, kes oleks osanud öelda, mis on tsunami. Paraku pidi see mõiste meile väga kurval moel tuttavaks saama ja praegu on raske leida kedagi, kes tsunamitest midagi ei tea.

Musson käsitleb oma raamatus kõiki maavärinaid puudutavaid olulisi aspekte, nagu näiteks mis vahe on magnituudil ja intensiivsusel või mis on maavärinatega kaasnevad ohud ning millised ennetamise-ennustamise võimalused. Minul kui seismoloogil tekib ikka ja jälle tuttav tunne: „Jah! Seda terminit/asjaolu jne olen minagi pidanud püüdma selgitada!” Tuleb tunnistada, et Musson selgitab neid viisil, mis ka tavainimesele hõlpsasti arusaadav tundub.

Mussoni raamat on eeskujulik näide kvaliteetsest populaarteaduslikust kirjandusest, sest see on nii H-U-V-I-T-A-V! Lugesin seda suure naudinguga, vahest nagu värvikat ajaloolist romaani, kuhu on vürtsiks pikitud muigamapanevalt anekdootlikke lugusid. Mussoni jutul on toredalt loogiline struktuur: algosas esitatakse probleemipüstitus ja lõpposas asutakse võimalike lahendusmeetmete kallale. Samas liigub lugu piki ajatelge. Eks nii on arusaam maavärinate kohta arenenud: müütilisest jumalate karistusest selgete tagapõhjadega loodusnähtuseni, millele viimaks püütakse ka vastu hakata.

Mulle meeldis Mussoni kuivalt humoristlik, kohati sarkastiline stiil. Kujutan ette, et temal kui pika kogemusega seismoloogil on tulnud küllalt ette olukordi, mil täiesti nördinud olla – ikka ja jälle ei saadud temast õigesti aru või aeti mõisted segamini. Sellistes situatsioonides on huumor väga hea relv.

Samas ei pea ma Mussoni stiili õelaks ega üleolevaks, pigem soovib ta selgitada nähtusi põhjalikult ja kujukalt, mis tal ka hästi õnnestub. Olgugi et seismoloogia hõlmab palju keerukaid arvutusi, kus on palju lahtiseid otsi ja komplitseerivaid tegureid, suudab Musson olulised põhitõed lihtsalt lahti seletada, nii et isegi täppisteadustesse ebamugavusega suhtuvatel inimestel on seda mõnus lugeda.

Eesti keelde on raamat ladusalt tõlgitud, kuigi valdkond on eesti keele jaoks paljuski võõras. Siin-seal on mõningaid detaile eesti lugeja jaoks abivalmilt lahti mõtestatud. Pean seda kultuuriteoks, et nii kvaliteetne maavärinateemaline raamat kui Mussoni oma on eesti publikule kättesaadavaks tehtud.

Kui mul oleks võimalik, kingiksin Mussoni raamatu igale ajakirjanikule, kes uudistes maavärinaid kajastab. Ja soovitaksin soojalt see läbi lugeda, enne kui ta järjekordset uudist toimetama hakkab. Kõigil ülejäänutel soovitan seda lugeda kui harivat ja paeluvat raamatut.