Alati tööpostil

Tehnoloogia aheldab meid töö külge nutitelefonide ja produktiivsusrakenduste, nagu Slacki ja Teamsi abil ning enamik töötajatest loeb nutitelefonis regulaarselt oma e-kirju; telefon on meil aga alati kaasas, seda ka õhtul pärast tööpäeva lõppu ja puhkusel. Kaugtöö populaarsuse kasv tähendab, et töö ja eraelu ei ole enam teineteisest eraldatud ning piir kodu ja töö vahel on hägune. Niisugune on meie uus töösõltuvust soosiv töömaailm; oleme tööga aina tihedamalt kokku seotud, tööpäevad on märkamatult veninud üha pikemaks ning läbipõlemist ja stressi on rohkem kui eales varem. See läheb aga nii organisatsioonidele kui ka töötajatele kalliks maksma. Pealegi on purustatud müüt, et töösõltlased saavad rohkem tööd tehtud.

Töösõltuvus ei pruugi üldse väljenduda töötundide arvus. See on kõhus keerav tunne, mis ütleb sulle, et sa ei tohi puhata, et sa peaksid kogu aeg töötama. Töösõltuvus tähendab ka süütunnet ja ärevust, mis teki­vad siis, kui sa parasjagu ei tööta. Isegi siis, kui sa füüsiliselt tööd ei tee, mõtled pidevalt e-kirjale, mille peaksid ära saatma, juurdled ees ootava tööprojekti üle või ketrad üha uuesti peas midagi, mis päeval tööl juhtus. See tähendab elu pidevas hirmus, et sa jääd millestki ilma – staatusest, rahast või tööst endast, kui sa tööd ei tee. Töösõltuvus ei mõjuta mitte ainult sind ennast, vaid ka sinu lähedasi – peret, kolleege, sõpru –, niisiis tuleb probleemiga tegeleda.

Malissa Clark käsitleb raamatus töösõltuvust laiemalt: ühest küljest aitab ta sul endas ja teistes ära tunda töösõltuvuse märke, kuid peale selle pakub mitmesuguseid võimalusi, kuidas aidata organisatsioonidel muutuda, hoolimata sellest, kas sa ise oled töösõltlane. Millised on ohumärgid, et sinu alluv või ülemus on töösõltlane? Mida ettevõtted valesti teevad? Mida nad õigesti teevad? Kas sinu organisatsioon toetab heaolu soodustavaid algatusi – sageli pari­mate kavatsustega –, kuid saadab samas töötajatele välja segaseid signaale selle kohta, mida asutuses väärtustatakse ja premeeritakse?

Raamat „Alati tööpostil“ pakub innustust astuda samme tervislikuma töökultuuri suunas nii organisatsiooni kui ka üksikisiku tasandil. On aeg hakata arutlema, milline peaks olema uus ideaalne töötaja või milline on ideaalne töökoht. Organisatsioon võib olla üliedukas, väärtustades nii tulemuslikkust kui ka töötajate tervist ja heaolu.

Siiani oleme rääkinud läbipõlemisest üksikisiku tasandil, kuid Malissa Clark paljastab rabelemiskultuuri ja töösõltuvuse juured, mis ulatuvad tööstusrevolutsiooni algusesse ja protestantliku eetika sünni juurde. Liigne töökesksus on riiklike struktuuride põhjustatud ja toetatud nähtus. Kuigi raamatus on toodud rohkelt näiteid Ameerika ja Aasia töökultuuri kohta, puudutab probleem selgelt ka põhjamaid.

Organisatsioonikultuuri disainerina näen, kui hõivatud ja kurnatud ollakse töökohtadel, kui lihtsasti kipuvad töö- ja eraelu piirid hägustuma ja kuidas läbipõlemine ning töötüdimus levib epideemiana. On selge, et probleemi lahendamiseks on vaja hoopis enam meetmeid kui haigusleht või pikem puhkus.

Raamat sisaldab rohkelt suuniseid nii töötajatele, juhtidele kui poliitika kujundajatele. Näiteks võiksime teadvustada seda, kuidas oleme kiirustamist ja puhkuse mitte võtmist töökohtadel motivatsioonisüsteemidega koguni toetanud. Mulle oli ääretult sümpaatne, et autor jagab ka omaenda töösõltuvuse lugu, milles kohusetundlikel ja tööusksetel kaasmaalastel on end lihtne ära tunda.

Tiina Saar-Veelmaa
psühholoog, HappyMe asutaja