psühholoogia

Õnnelik raha

Nutika kulutamise teadus
Õnnelik raha pilt
Autorid: Elizabeth Dunn, Michael Norton Ilmumisaasta: 2013 Lehekülgi: 206 Kirjastus: Äripäev Klubi: Äripäeva raamatuklubi

Kas kaks korda suurem sissetulek toob kaasa kaks korda rohkem õnne? Ühes teadusuuringus ameeriklased just nii uskusid: kui nende sissetulek oleks 25 000 dollari asemel 55 000, siis eluga rahulolu kahekordistuks. Tegelikult selgus aga, et need, kes teenisid 55 000 dollarit, olid vaid 9% rahuolevamad nendest, kes teenisid 25 000 dollarit. Uuringute järgi avaldab kogu maailmas sissetulek üllatavalt väikest mõju sellele , kas inimesed päeva jooksul naeratavad ja tunnevad rõõmu. „Õnneliku raha“ autorid, psühholoog Elizabeth Dunn ja turundusguru Michael Norton on uuringutele tuginedes leidnud, mil moel raha kasutamine suurendab õnnetunnet.  Nad on leidnud, et selleks on viis võimalust:

- Osta elamusi. Uuringutest selgub, et materiaalsed asjad (ilusatest majadest uhkete sulepeadeni) toovad vähem õnne kui elamusostud (nt reisid, kontserdid ja erilised pidusöögid). Näiteks et müüa pileteid tulevastele kosmoselendudele, trükkis Virgin Galactic ilusa voldiku, mida täitsid kosmosest tehtud rabavad fotod Maast ja futuristlikud pildid lennust. Kontrastina oli voldiku esikaas lihtsalt hall ja sellel oli Mark Twaini sõnad: „Kahekümne aasta pärast oled rohkem pettunud asjade pärast, mida sa ei teinud, kui asjade pärast, mida sa tegid.“ See turundusstrateegia oli nutikas ja töötas hästi.

- Tee sellest preemia. Kui midagi imetoredat püsib pidavalt käeulatuses, ei oska inimesed seda hinnata. Piirates ligipääsu sellele, mis meile meeldib, saab suurendada meie õnnetunnet. Belgia töölkäivate täiskasvanute seas läbi viidud uuringust selgus, et rikkamad oskasid väikestest elumõnudest rõõmu tunda harvem kui ülejäänud. Rikaste puhul esines väiksem tõenäosus, et nad teevad matkal pausi kauni kose imetlemiseks või suudavad romantilisel nädalavahetuse reisil mõnd erilist hetke nautida just seal ja siis.

- Osta aega. Suuremapoolse sissetulekuga inimesed Saksamaalt kuni Koreani kinnitavad kõikjal, et tunnetavad rohkem kiirustamist. Kogu maailma jõukamad inimesed ütlevad suurema tõenäosusega, et olid eelmisel päeval stressis. Suurenenud materiaalne küllus ei pruugi pakkuda suuremat õnne osaliselt seetõttu, et sellega koos kahaneb vaba aja hulk. Kui inimesed keskenduvad raha asemele ajale, suurendab see nende heaolu. Ettevõtete puhul tähendab see töötajate tunnustamist mitte üksnes raha, vaid ka ajaga.

- Maksa nüüd, tarbi hiljem. Makstes nüüd ja tarbides hiljem, võib oste nautida nii, nagu oleksid need saadud tasuta. Näiteks inimesed, kes maksavad kõik-hinnas-hotelli eest mitu kuud varem, tunnevad jooke ja sööke nautides justkui saaksid nad neid ilma rahata.

- Investeeri teistesse. Uuringud tõestavad, et raha kulutamine teiste inimeste peale annab suurema õnnedoosi kui raha kulutamine iseenda peale. Näiteks tundsid inimesed end õnnelikumana, kui saades Starbucksi kinkekaardi kasutasid nad seda kohvi ostmiseks kellelegi teisele, kuid läksid ise kaasa. See lubas neil mitte üksnes investeerida teistesse, vaid osta ka elamust ja muuta tol päeval oma ajakulutamisharjumusi.

Teised kirjutavad:
Kas raha eest saab õnne osta?

Tellimine


Failid
Arvustused
Voldemar Kolga
psühholoog

Selles raamatus on nii uut, mida ei teadnud kui ka õpetlikku, mida saab oma elus kasutada. Ei ole mõtet lugeda raamatuid, mis ei pane kahtluse alla su eelnevate teadmiste tõesust, hoiakuid ja väärtusi. Ei ole mõtet lugeda raamatut, mille mõtteid juba tead. Inimene vajab teda raputavaid teadmisi, et mitte lubjastuda.

Raamat „Õnnelik raha“ tekitab vajaduse heita pilk sellele, kuidas kulutatakse raha. Raamatu lugemine on omamoodi psühhoteraapia. Tegemist on lugemisvaraga, mis võib puudutada lugeja maailmavaadet ja muuta raha kulutamise harjumisi. Raamat on neile, kellel on keskmiselt raha ja valikute võimalus raha kasutamisel.

Õnnelik olemine ei ole absoluutne väärtus. Mingil momendil võidakse omistada õnnelikkusele negatiivne tähendus. Kui õnnelikkus ei ole absoluutne väärtus, siis pole imestada, et teiste riikide võrdluses ei ole me kõrgel kohal õnnelikkuse pingereas. Meie asume 72. kohal. (Vt. World Happiness Report 2013. Toimetajad: John Helliwell, Richard layard ja Jeffrey Sachs). Kõige õnnelikum rahvas elab Taanis ja teistes Põhjamaades, mis on küll ootuspärane. Meist eespool on aga ka Poola, Angola, Moldova, Leedu ja ka Venemaa, mis ei ole ootuspärane. Ilmselt peame rikkuse kogumist suuremaks asjaks kui õnnelikuks saamist. Mõeldakse, et kui saan rikkaks, siis tuleb õnn minu majja. Antud raamat näitab selgelt, et nii lihtne asi pole.

„Õnnelik raha“ pöörab pilgu raha saamiselt selle kulutamisele, kuna kulutamise viisid seonduvad õnnelikkusega. Antakse definitsioon: raha kulutamine on teadus, mis uurib, kuidas saab raha kulutada targemalt, et olla õnnelikum. Remargina mainiksin, et mulle meeldiks, et pealkirjas oleks just „targemalt“, mitte „nutikamalt“ . Viimane viitab pigem kavaldamisele, trikitamisele, varjamisele. Tark rahakulutamine soodustab õnnelikkuse teket. Autorite viis rahakulutamise printsiipi, mis soodustavad õnnelikkuse teket, viitavad rohkem tarkusele kui nutikusele.

Raamatu iseärasuseks ongi lähtumine teadusuuringutest. Enne raamatu kirjutamist selgitasid autorid välja, et raha (sissetuleku) ja õnnelikkuse (subjektiivse heaolu) vaheliste seostele on pühendatud 17 000 artiklit. Nendest uurimustest koorus välja tõdemus, et puudub side ühiskonna majandusliku arengu näitajate ja subjektiivse rahulolu näitajate vahel.

Raamatu autorid ei ole ühiskonnakriitilised, vaid neid sundis raamatut kirjutama arusaam, et seose puudumine raha ja õnnelikkuse vahel võib olla tingitud raha kulutamise viisidest. Õnnelikuks ei tee mitte raha hulk, vaid see kuidas raha kasutatakse.

Autorite poolt välja mõeldud viis printsiipi on selleks, et aidata lugejatel teha rahast suurem õnnelikkuse allikas, firmadel toimida nii, et nad toodaksid „õnnelikke tooteid“ ja et töötajad oleksid õnnelikud. Printsiipide all võib mõista metastrateegiaid, mis suunavad raha paremat (nutikamat) kulutamist. Nutikus teeb õnnelikuks.

Õnne tagamise esimene printsiip – osta elamusi - on arusaadav, kui eeldada, et suurem jagu meist on „mõistlikud“ oma raha kulutamisel. Autorid küsivad, mis põhjustas Ameerika Ühendriikides 2008. aastal majanduskriisi? Selle kohta leidub erinevaid arvamusi, kuid enamik inimesi osutab peamise tegurina kinnisvaramulli lõhkemisele. Ameeriklasi õhutati maju ostma, võlgu võtma ja kinnisvara omamise nimel riskeerima. Tuletagem meelde, et umbes 90% ameeriklastest seostavad maja omamist ameerika unistuse täitumisega. Koduost on üks suurimaid materiaalseid oste, mida inimesed oma elus teevad, kuid maja ostmine tavaliselt ei suuda inimesi kuigivõrd õnnelikumaks muuta. Ei tea, kui õnnelikud on praegu meie inimesed, keda pangad õhutasid samamoodi nagu ameeriklasi soodsate laenudega ostma maju põllule. Lähtuti mõttest, et kui saan paneelmajast välja, siis olengi õnnelik.

Raamatus on palju ilusaid näiteid, mis demonstreerivad, et suured ja kallid asjad (majad, luksusautod) ei pruugi õnne tuua. Näiteks, ilus maja ei pruugi teid teha õnnelikumaks, kui selle sees pole häid inimesi. Harvardi ühiselamu-uuringus polnud üliõpilaste üldine õnnetunne seotud majade füüsiliste omadusega, üliõpilaste õnnetunnet ennustas hoopis seltsielu kvaliteet majades. Nii tekitasid õnnetunnet mõned kõige vähem ihaldatud füüsiliste omadustega majad, mis aga olid tuntud oma sotsiaalsete traditsioonide, näiteks tekiilateisipäevade poolest. Meilgi võib elu viiekorruselises majas olla hoopis elusam kui eramajas linna ääres.

Teine printsiip: tee sellest preemia, viitab ületarbimise probleemile, mille tulemusena nõrgeneb naudingu suurus. Kui saad midagi head iga päev, siis sellest saab rutiin ja mõnu kaob. Kas me naudime kohvi joomist oma kontoris? Ei ole kindel, kui joome päevast päeva ühe maitsega kohvi. Et vähendada ohtu mitte tunda kohvimaitset, on välja mõeldud NESCAFE kohvikapslid. See kohvimasin võimaldab premeerida ennast igal hommikul erineva kohviga, kuna kohvikapsleid on kümneid. Meie kontoritesse vast pole jõudnud sellised kohvimasinad, aga San Franciscos on NESCAFE kohvikud, kus saab eelnevalt arvutist valida kohvi, mida nautida. Kui USAsse ei satu, siis võib ennast premeerida cappucino tassiga.

Muidugi on see tarbimisühiskonna probleem ega puuduta vaeseid ja arengumaade rahvast. Enda premeerimisest on saanud tähtis ülesanne. Nii premeerivad meie ärimehed ennast reisiga Taisse, perekonnad Kanaaridele või Türki. Kõike aga peab olema parasjagu, et ikka õnnetunne tekiks. Nii nagu igapäevane kohv ei tekita naudinguid, ei pruugi ka reisimine tekitada õnnetunnet. Rikkad on „õnnetus“ olukorras võrreldes vaestega. Nad sõidavad koskedest mööda ja peavad puhkama Bali saarel, et saada kasvõi tsipake õnnetunnet. Vaesed saavad naudingu kevadel Keila-Joa kose vaatamisest.

Kolmas viis tagada õnne on aja ostmine. Loosung – Time is money. Aeg on raha! – ei pruugi olla üldsegi hea. Kui inimesed suhtuvad aega kui rahasse, siis on neil raske tunda rõõmu igapäevase elu pakutavatest tasuta naudingutest. Tunnitasu arvutamine sundis inimesi väitma, et muusika kuulamine on aja raiskamine. Nad ootasid kannatamatult muusika lõppu, et saaksid tagasi tööle minna. Tunnitasu võib vähendada töörõõmu, kuna teeb inimesest masina, kes korrutab tunnitasu tundide arvuga.

Kindlasti olete tähele pannud, et mõned inimesed räägivad kogu aeg, et neil pole aega. Raamatu valguses tuleb öelda, et nad ei oska aega osta ja siit tulenevalt on suur tõenäosus, et õnnetunne ei ole liiga sagedane külaline. On ju igaüks oma aja peremees ehk oled siis halb peremees.

Printsiip „maksa kohe, tarbi hiljem on vast kõige kummalisem, kuna tänane kapitalistlik ühiskond on tänu krediitkaartidele üles ehitatud vastupidisest – tarbi kohe, maksa hiljem - printsiibist lähtuvalt. Tarbimise edasilükkamine tekitab mõnu. Edasilükatud tarbimine jätab aega positiivsete ootuste kujunemiseks ning suurendab meie võimet siluda praeguse elu pragusid. Kingitus, mis on kaua aega olnud jõulupuu all on hoopis ihaldusväärsem, kui just praegu sinna pandud. Puhkuse ettekujutamine on nauditavam kui tegelikkus.

Psühholoogid on seda nähtust uurinud. Stanfordi Ülikooli professor Walter Mischel (1972) tegi kuulsa vahukommide katse 4–5aastaste lastega. Lapsele anti vahukomm ja öeldi, et kui ei söö ära, siis saad teise vahukommi, kui tulen tagasi. Laps jäi üksinda ruumi ja teda filmiti. Osa lapsi ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja hakkas kommi näksima (tarbisid kohe), teised aga surusid soovi maha ja tarbisid kommi hiljem. 15 aasta pärast uuriti neid ja ilmnesid suured erinevused nende õpiedukuses ja käitumises. Ilmselt on kasulik, aga raske üle minna mantralt „tarbi kohe, maksa hiljem“ printsiibile „maksa kohe, tarbi hiljem“. Õnnetunde taga on eneseregulatsiooni võime.

Viimane printsiip – investeeri teistesse on kõige sotsiaalsem ja inimlikum õnneallikas, aga ka kõige saladuslikum. Hea on öelda, et saada õnnelikuks on vaja osaleda heategevuses, nagu teevad seda miljardärid Warren Buffett ja Bill Gates. Tõenäosus, et inimene hakkab investeerima teistesse ei ole suur, ent iseendasse investeertud rahasumma (tervis, haridus, huvid jms.) ei olnud seotud üldise õnnelikkusega.

Õnne suurust näitas kingitud raha hulk. Mida rohkem inimesed teistesse investeerisid, seda õnnelikumad nad olid. 120 riigis olid need inimesed, kes olid viimase kuu jooksul annetanud heategevusele, oma eluga palju rohkem rahul. Meie 72. koht õnnelikkuse pingereas on seotud heategevusega. Heategevus on kasvanud, aga ilmselt mitte niivõrd, et oleksime teinud hüppe õnnelikkuse mõõtmel.

Kõige rohkem tõid õnne investeerimine ja selle seotus tegelikkusega. Hea on investeerida teistesse, keda tead, kellest hoolid või kui oled seotud mingi kohaga. Raha saatmine tundmatule või ei tea, mille jaoks, ei tekita õnnetunnet saatjas.

Loodetavasti saab sellest raamatust juhendmaterjal, kuidas paremini kulutada teenituid eurosid. Nutikam rahakulutus tõstab õnnetunnet isegi pimedal ajal.

Loe edasi >
Anu Realo
Eesti Teaduste Akadeemia uurija‐professor, Tartu Ülikool

Elizabeth Dunni (Briti Columbia ülikooli psühholoogiaprofessor) ja Michael Nortoni (Harvardi ülikooli turundusprofessor) raamat „Õnnelik raha: Nutikama kulutamise teadus“ on järjekordne kinnitus tõsiasjale, et igivana küsimus „kas raha eest saab õnne osta?“ köidab raugematu hooga mitte ainult tavainimeste ja ajakirjanike, vaid ka tõsiselt võetavate teadlaste meeli. Autorid ilmselt ei lepi sellega, et nende tööd ilmuvad vaid erialastes ajakirjades, kus neid loeb väike ring asjatundjaid. Ajakiri Chronicle of Higher Education kuulutas juba 2004. aastal Elizabeth Dunni „tõusvaks täheks“ akadeemilises taevas. Wired Magazine aga valis 2012. aastal Michael Nortoni maailma 50 kõige nutikama inimese hulka, kes võivad muuta maailma. Seega pole tegu mingite akadeemiliste nohikute, vaid kahe meediakuulsuseks pürgiva Liz’i ja Mike’iga, nagu nad ennast ise raamatus kutsuvad.

Raamat on üles ehitatud teesile, et vastupidiselt levinud arvamusele, ei too suurem rikkus enamasti kaasa samaväärset õnnetunnet ning et inimeste sissetulek ei ole nende õnnetundega jäigas seoses. Veelgi hullem, pidev rahajanu ja rahast mõtlemine võib õnnetundele hoopis pärssivalt mõjuda. Seega ei tohiks õnneotsinguil eesmärgiks olla kõigest hingest rohkem raha teenida, vaid pigem keskenduda sellele, kuidas raha paremini ja õnnetundlikumalt kasutada. Ehk siis on Liz ja Mike arvamusel, et raha eest saab õnne osta küll, kui seda vaid targalt teha ning raha „õige asja“ peale kulutada.

Millised on raamatu autorite viis lihtsat ja löövat nippi, kuidas raha abil õnnetunnet suurendada?

- Esiteks, osta elamusi, mitte materiaalseid asju, soovitavad Liz ja Mike. Vürtsitades mainekate teadusuuringute tulemusi iseenda elust pärit värvikate juhtumitega, tõestavad raamatu autorid, et käegakatsutavad materiaalsed asjad toovad vähem õnne kui elamused, olgu siis nendeks viimasteks reisid või muud meeldejäävad kulinaarsed, sportlikud ja kultuurielamused.

- Teiseks, piira ennast nende asjade või elamuste tarbimisel, mis sulle tõeliselt meeldivad ja korda lähevad, hoiatavad Liz ja Mike lugejat, vastasel juhul kaob nende uudsus ning kaasnev õnnetunne! Ehk siis kui armastad üle kõige šokolaadijäätist, premeeri ennast sellega vaid kord nädalas, mitte iga päev, nii on nauding lemmikmaiusest ja sellega kaasnev positiivne emotsioon palju suurem.

- Kolmandaks, osta aega, või nagu ütleb kuulus laulusalm: „Võta aega veidi ringi vaadata, veel ei ole hilja, jõuad elada!“ Vaba aja kasutamine pere ja sõpradega koosolemiseks või teiste inimeste aitamiseks on Liz’i ja Mike’i sõnul märgatavalt õnnetoovam, kui selle kulutamine lisaraha teenimise eesmärgil. Teisisõnu, kui on valikus raha ja aeg, tuleks kindlasti kaalukauss viimase kasuks kallutada.

- Neljandaks, maksa nüüd, tarbi hiljem! Liz ja Mike tõestavad veenvalt, et kuigi mingi ostu eest hiljem tasumine võib hetkeliselt tarbimise mõnu suurendada, on see pikemas perspektiivis siiski õnnetunnet vähendav kogemus. Seega stopp krediitkaardi kasutamisele ja kuust‐kuusse võlgu elamisele! Ostetud kauba või elamuse ootus on õnnetunde suurendamise seisukohalt vaat et isegi olulisem, kui selle asja omamine või elamuse kogemine, ning seda eriti veel juhul, kui ostu eest on ammuilma tasutud.

- Viiendaks, investeeri teistesse ehk kuluta raha mitte enda, vaid teiste inimeste peale, kõlavad raamatus Liz’i ja Mike’i viimased õpetussõnad. Kui teadusuuringute tulemusi uskuda, siis võib just teiste aitamiseks ning heategevuseks kulutatud raha õnnetunnet rohkem suurendada, kui pelgalt enda kasu või heaolu eesmärgil tehtud ostud, ning seda isegi juhul kui rahaga on üldiselt kitsas käes.

Tarbimisühiskonna ahvatluste ja valikute peadpööritaval karussellil võiksid Liz’i ja Mike’i õpetussõnad igale lugejale kainestavalt ja kasulikult mõjuda. Samas tuleks nii mitmessegi nende soovitusse teatud ettevaatlikkusega suhtuda. Raamatu läbivaks eelduseks näib olevat, et inimestel on see raha olemas, mida saab autorite poolt soovitatud viisil „õnne ostmiseks“ kulutada. Eestis, kus ligikaudu 9 protsenti inimestest elab absoluutses ning 18% suhtelises vaesuses, ei jätku paljudel inimestel sageli raha isegi hädapäraste kommunaalkulude ning toidukraami eest tasumiseks, mistõttu võivad Liz’i ja Mike’i soovitused stiilis „ärge otsige lisateenistust, pigem nautige vaba aega“ või „ärge ostke ilusat maja, minge parem kosmosereisile“ mõnevõrra naiivselt ja eluvõõralt kõlada. Viimane on tõesti hea soovitus juhuks, kui kellelgi peaks tekkima tahtmine 300 ruutmeetri suurune äärelinna villa renoveeritud mõisakompleksi vastu vahetada. Kitsukesest ja lärmakast ühiskorterist oma majja kolimine (kuitahes pisike see ka pole) võib Eestis (ja tõenäoliselt mujalgi) õnnetundele vägagi innustavalt mõjuda. Seega tuleb tõdeda, et raamat on ennekõike mõeldud ostujõulisele publikule ja mitte neile, kes peaksid kaaluma, kas neil on ikka sellist vaba raha, et raamatut endale soetada.

Kokkuvõtvalt – nagu ka Liz ja Mike oma raamatu lõpuosas rõhutavad, pole õnn ainuüksi rahas, ehk et kõrge sissetulek, pungil sukasäär või lõpmatusse kaduvate nullidega pangaarve ei tee kedagi veel iseenesest ja koheselt õnnelikuks. Kuid sellest hoolimata on ikkagi nii, et keskmiselt võttes on jõukamad inimesed vaesematega võrreldes õnnelikumad, ning seda mitte ainult Eestis, vaid ka Ameerikas ning mujal maailmas. Nii et meeldib see või mitte, saab raha eest tõepoolest ka õnne osta – vähemasti natuke – ning kes seda veel ei tea või ei usu, võib Liz’i ja Mike’i näpunäidete abil ise järgi proovida.

Loe edasi >