tehnoloogia

Optimisti teekond tulevikku

Üks uudishimulik sell tahab teada: mis saab edasi?
Optimisti teekond tulevikku pilt
Autor: Mark Stevenson Ilmumisaasta: 2013 Lehekülgi: 360 Kirjastus: Äripäev Klubi: Imelise Teaduse raamatuklubi

Kui raamatu autor Mark Stevenson kavatseb elada saja-aastaseks, siis praegused transhumanistid on sihiks võtnud elada tuhat aastat. Päikeseelekter on viimaks kohal ning algab elektrivõrgust vabanemise revolutsioon. Juba praegu saab siirdamiseks kasvatada asenduskehaosa patsiendi enda tüvirakkudest. Nanotehnoloogia pöörab elu pea peale, masinad muutuvad sõbralikuks ja internetist saab inimese heaks töötav labor. Tulevikumaailm on tänu teadusele senisest parem paik, kus energiakriis on saanud lahenduse, kliimamuutuse mõjud on taandunud ja inimesed käivad puhkusel kosmosehotellis.

Kuidas see kõik on võimalik? Lugege ja te saate aimu.

Teised kirjutavad:
Jaan Martinson Tuhandeaastased inimesed ja kommunismPostimees, 30.05.2013

Tellimine


Failid
Sisukord

I INIMENE
1. Maailma kõige ohtlikum idee 
2. Kõige imelisem kaart 
3.  Minu laborit ei tohiks usaldada 
II MASIN
4. Kas suudate kõik nupud sisse vajutada? 
5. Nagu selgitaks koerale Shakespeare’i 
6. Nähtamatult tilluke ja maagiline 
7. Meie kandi kõige suurem ja kurjem kutt 
8. Pidev ja täielik ühendus 
III MAA
9. Maailma juhid ei taipa ikka veel 
10. Here Comes The Sun (and it’s all right)  
11. Must Fantoom 
12. Õige pisut kuramuse paljust 
13. President on kinni 
IV RESTART
14. Tee ehitamine tühjale kohale 
15. Tulevikušokk 
16. Genoomitud 
Lisalugemist ja märkused 
Tänuavaldused
Epiloog: Mis edasi sai…

Arvustused
Aigar Vaigu
MIKES-Metrologia teadur, „Rakett 69“ saatejuht

Pealkiri „Optimisti teekond tulevikku“ tekitas kohe eelarvamuse, et selle raamatu on tõenäoliselt kirjutanud mõni futuroloog, kes juba eelmisel sajandil on minetanud mõtlemis- ja analüüsivõime ning raamat väärib pigem skeptikute „Umbluu“ auhinda kui kohta minu riiulil.

Iga jutustaja võtab kuulajate ja lugejate ees vastutuse, sest meie loomuses on olla lugude lummuses. Nii juhtubki, et konverentsidele kutsutakse esinema futurolooge, et nad looksid värvika ja nauditava pildi tulevikust. Enamasti jäävad lood nõrgaks, sest nende (tehnoloogilise) tuleviku jutlustajate fantaasia on kolmas või isegi neljas tõmmis ulmefilmidest, millega liituvad kesised teadmised loodus- ja täppisteadustest. Usun, et ma pole ainus, kes soovib haarata raske ja nüri eseme järele, kui näeb esinejate seas mõnd futuroloogi.

Õnneks on piisavalt ka pädevaid tulevikuennustusi. Nende ennustuste tegijail on kõigil tugev ja kooskõlaline maailmapilt. Ühe nauditavama tulevikuennustuse esitas Richard Feynman 29. detsembril 1959 peetud loengus „There's Plenty of Room at the Bottom“ („Põhjas on piisavalt ruumi“). Ta kirjeldab, kuidas füüsika ja tehnikateadused võiksid liikuda suunas, mis lõpuks viib välja nanotehnoloogiani.

Lootsin, et „Optimisti teekond tulevikku“ võiks pakkuda meeldiva kogemuse ning sundisin end seda raamatut lugema. „Võin ju alati pooleli jätta,“ kõlas korduvalt mõte mu peas. Esimesed leheküljed seda lootust ei õigustanud. Jätkasin pigem viisakusest autori vastu ning soovist jõuda esimeste jaburusteni, et siis õigustatult lugemine lõpetada.

Minu eelarvamused ei pidanud õnneks paika. Viited katsetulemustele ja tehnilistele saavutustele on põimitud filosoofiliste arutlustega. Kõik see muudab lugemise vägagi nauditavaks, nagu ka asjaolu, et Mark Stevenson annab kätte tehnoloogilise lähtekoha, kirjeldades tehnoloogia praegust seisu. Sealt edasi peab tekkima mõte: „Selline on siis algus. Huvitav, kuhu see välja viib? Kuidas see meid ja meie maailma muudab? Kuidas me sellega hakkama saame?“

„Optimisti teekonda tulevikku“ peaks lugema igaüks, kes tahab julgemalt unistada, sest see raamat ei kõnele tulevikutehnoloogiatest ega ulmelistest stsenaariumitest, vaid inimestest, kes soovivad muuta maailma paremaks, ning tehnoloogiatest ja teadussaavutustest, mis seda võimaldavad. See teos annab võimaluse tulevikust kindlamalt unistada. Seda peaks soovitama kõigile neile, kes soovivad tuleval hooajal tulla „Rakett 69“ saatesse.

Loe edasi >
Juhan Koppel
Rakett69 teadustoimetaja

„Mis saab edasi?“ on küsimus, mille autor raamatu alguses esitab. Me kõik saame meediast igapäevaselt tohutul määral impulsse, et maailm hakkab hukka minema. Energiakriis on ukse ees, inimeste tervis on meditsiini arengu kiuste halvenemas, emake Maa on saastatud ja kõigile ei jätku piisavalt toitu. Mark Stevenson, loodusteadusliku mõtteviisiga sina peal olev kirjanik, asub sellele küsimusele vastust otsima. Tema usub, et olukord ei ole nii halb. Mark Stevenson on optimist.

Teos, mida käes hoiate, on suurepärane reisikiri. Autor viib meid maailma kaugeimatesse nurkadesse, väisates nelja mandrit, et tuua meieni ülevaade eesootavast. Saame teada, mida võetakse ette meie koduplaneedi korrastamiseks, kuidas püütakse tagada jätkusuutlikku elukeskkonda ja inimese ellujäämist. See teema ei ole iseenesest midagi uut ega erakordset. Mis aga teeb antud teose eriliseks, on selles esitatud ideede eksklusiivsus. Pidevalt jääb mulje, et Stevenson on ainus, kes mõne tuleviku jaoks üliolulise seadme prototüüpi uudistama pääseb, olgu see siis odavate päikesepaneelide vabrik USA-s või vetikatest biokütuse tootmise katsed Uus-Meremaal.

Raamatule annab suure lisaväärtuse fakt, et Stevenson on päris hea sõnasepp. Ta kirjeldab värvikalt oma kohtumisi kõikvõimalike autoriteetide ja ärimeestega, selgitab hetkeolukorda ning toob oma ideed ja teadasaamised meieni väga meeldivate loogikaseoste abil. Ta teeb mängulise lihtsusega selgeks, kuidas tindiprinteri kombel pilvi taevasse trükkiv ookeanilaev võib meid globaalsest soojenemisest päästa. Teisalt jääb ta väga otsekoheseks, väites näiteks, et inimkond kasutab fossiilseid kütuseid „nagu krediitkaardiga idioot ning mingil hetkel keerab pank rahakraanid kinni“.

Aga mis kõige olulisem – kaasahaaravalt huvitava vormi all peitub meeletu infokogum. Üks näide järgneb teisele, viidatakse varasemale teadustööle ja tsiteeritakse autoriteete. Tegemist ei ole küll lihtsa lugemisega, sest äärmiselt huvitavad faktid sunnivad pidevalt peatuma ja loetu üle järele mõtlema, kuid see kõik on nii põnevalt esitatud, et raamatut on raske käest ära panna. Ja kuigi tundub, et Stevensoni uurimuslikel reisidel kogutud informatsioon on kaootiline, suudab ta selle lõpuks omavahel siduda ning meile selgeks teha, et suures plaanis teevad kõik valdkonnad omavahel koostööd.

Kui olete end avastanud mõtlemast inimkonna tuleviku üle, soovitan teil siiralt seda raamatut lugeda. Muidugi tuleb esitatud infot võtta terakese soolaga, sest lõppude lõpuks käsitletakse siin eksperimentaalseid tulevikutehnoloogiaid. Võib juhtuda, et pooled Stevensoni nähtud tehnoloogiad ja ideed kukuvad läbi. Aga mingi osa neist löövad siiski läbi, ja see annab meile tuleviku osas kindlama tunde. Kokkuvõtlikult – eesootavatele maksab vastu astuda optimistlikult!

Loe edasi >