Järelemõtlemise kunst

Marko Pomerants: mida targem oled, seda hullem on läbikukkumine

Eksimine on rõõmustamist väärt. Ärge hoiduge konstruktiivsetest konfliktidest! Loobuge headest tavadest! Kõik need seisukohad ja soovitused tunduvad esialgu arusaamatud, aga nad ei ole.

Olen sel aastal lugenud kolme Äripäeva raamatut. Kuna tegemist on selle aasta raamatutega, mille enamik nippe ei aegu, annan omapoolse jõulukingi vihje. Selleks on Adam Granti „Järelemõtlemise kunst.“ Grant on Ameerika organisatsioonipsühholoog ja tal on selgelt nauditav oskus asjade üle mõelda ning oma teadmisi edasi anda.

Grant kutsub meid kõiki mõtlema nagu teadlane, ise selleks teadlane olemata. See tähendab oskust üha järele mõelda: kinnituse otsimise asemel tuleb tutvuda ideedega, mis meie eeldusi kahtluse alla seavad. Eksimine on väärtus, mis võimaldab avastada midagi uut.

Inimestevaheline suhe pole hommikuprogramm, kus on vaja eeter täis rääkida

Granti soovituse kohaselt tuleb õppida midagi uut igalt inimeselt, keda kohtame. Kui Eesti inimene hakkab jutu käima saamiseks ilmast rääkima, võiks algatuseks hoopis uurida, mille üle vestluspartner viimati järele mõtles? Sellest avangust võiks midagi ägedat hargneda. Ometi nii keegi tavaliselt ei tee. Kas tasuks?

Kõik küsisõnad tunduvad ju ühtviisi head, aga Grant soovitab „miks“ asemel küsimust „kuidas“. Minu nelja-aastane lapselaps Lukas küsib minult pidevalt: „Aga kudjas?“ Kuidas paneb teise poole mõtlema: „Aga tõepoolest: kuidas ma selle oma veendumuse realiseeriksin?“ Kuulamise kui tegelikku infoammutamise viisi tähtsus saab ka „Järelemõtlemise kunstis“ üle korratud. Kuulamine ei pea tähendama vaikust, küll aga on hea oma arvamused küsimustega asendada. Inimestevaheline suhe pole ju kommertsraadio hommikuprogramm, kus saatejuhil on vaja eeter täis rääkida.

Soovitus (poliitikutele): suhtuge debatti kui tantsu, mitte kui lahingusse

Valimiste aeg on lähenemas. See tähendab arvukate debattide pidamist. Grant kutsub debatti suhtuma kui tantsu, mitte kui lahingusse. See aga tähendab ühisosa tunnistamist ja tõe üle läbirääkimise valmidust. Kas tantsulembesel Kaja Kallasel võiks olla lihtne leida Martin Helmega ühisosa, kui ta seda vaid sooviks? Eesti metsandusedebatt võiks olla teine näide, kus ühisosa tunnistamine oleks abiks.

Selle raamatu üks lemmiksoovitusi on üleskutse visata minema oma 10 aasta plaan. Mulle tundub see enamasti õige isegi riiklikus mastaabis. Maailm on olnud nii kiires muutumises, et siin on võimatu mõistlikku liikumisteed ette planeerida. Teine aspekt on see, kui edukas saaks üldse olla plaanimajanduse järgi elamine? Ometi on meil need inimesed täitsa olemas, kes jutlustavad pika plaani olemasolust, omamata lühikestki.

Samuti sümpatiseerib mulle üleskutse loobuda headest tavadest. See ei tähenda pöördumist halbade kommete juurde. Alati on väärtuslikku, mida endaga elus kaasas kanda, aga „Järelemõtlemise kunstis“ käsitletakse seda teemat kontekstis, et ei saa olla ideaalset olukorda, mis ei sunniks järele mõtlema ning väljakujunenud rutiine edasi arendama.

Oma kalendrit ei tohi täis laduda, mõtlemiseks peab jääma aega

Grant toonitab vajadust järelemõtlemiseks aega võtta. Kirjutan sellele mõttele kiirelt alla – olen sellele isegi korduvalt mõelnud. Olles kirjutanud noorele ministrile eneseabiõpiku, toonitan minagi, et oma kalendrit ei tohi lasta sündmustest täis laduda, sest mõtlemiseks peab aega jääma. Kolleeg Janek Mäggi rõhutab, et tegelikult on oluline isegi ette mõelda. No tõesti! Põhjuseid, miks inimesed järele ei mõtle, on juba omaette järelemõtlemist väärt. Näiteks veendumused: „see ei toimiks siin kunagi“ või „minu kogemus ei ole seda näidanud“ ja „me oleme seda alati nii teinud“.

Juhid kipuvad oma võimeid üle hindama. See pole minu veendumus, selle kohta on andmestik. Millest see ülehindamine tuleneb? Nimelt on vähe asju, mida me teame, et me teame. Natuke rohkem neid, mida me teame. Veel rohkem on asju, mida me arvame, et me teame, ja hoopis palju on neid, mida me ei tea.

Kes ei suuda muuta oma seisukohti, ei suuda muuta midagi

Raamat algab George Bernard Shaw' tsitaadiga: „Progress on võimatu ilma muutusteta; ja need, kes ei suuda muuta oma seisukohti, ei suuda muuta midagi.“ Järele mõtlema panev, kas pole?!

Lugesin raamatu kaanest kaaneni läbi, ka tänusõnade osa. Ja sealt sain teada, mis on raamatu kaanel. Ma olin ju seda raamatut mõnda ega igal õhtul näinud, aga polnud kaaneillustratsioonile tähelepanu pööranud. Sellel konkreetsel mittemärkamisel ei ole fataalseid tagajärgi. Mõne teise, tegelikku olukorda kajastava foto puhul ei pruugi mittemärkamine niisama lihtsalt lõppeda. Nii on surma saanud terve astronautide meeskond.

Palju on olnud viimasel ajal juttu sellest, kas üldse peaks jõulukinke tegema. Paaniliselt mõeldakse: mida küll osta? Ma olen järele mõelnud ja julgen soovitada. Ostke see raamat mõnele lähedasele või endale jõulukingiks. Enne ikka kõhelge ka, sest mida targem oled, seda hullem on läbikukkumine.

Võta viga kui märki, et sa avastasid midagi uut

Turbulentne maailm meie ümber ja sees nõuab häid kohanemisoskusi. Kuigi võiks arvata, et eelis on neil, kes tegutsevad enesekindlalt ja kiiresti, on tegelikkus komplekssem: eelise annab oskus ja julgus oma veendumusi uurida, vaidlustada ning parandada.

Veendumused võivad meid lihtsalt vangistada. „Lahendus ei ole aeglasemalt mõelda, vaid kiiremini järele mõelda,“ kõlab Adam Granti tees raamatus „Järelemõtlemise kunst“. See võib olla pagana ebamugav, sest juurdunud seisukohtade või automaatseks drillitud töövõtete kõigutamine tekitab ebakindlust ja tõrget. Granti soovitus on teadvustada seda, mis jääb endiseks: muutus on ahvatlevam ning vastupanu väiksem, kui selles sisaldub järjepidevuse visioon. Kuigi strateegia võib muutuda, jääb meie identiteet alles.

Kuidas aga pookida enesetunnetus pigem paindlikkuse ja eluterve järjekindluse külge, selle asemel et lasta end kanda arusaamadel, millest kunagi oli kasu, kuid enam mitte? Grant soovitab läheneda elule ja probleemidele teadlase perspektiivist, esitades küsimusi ja otsides vastuseid eri nurkade alt. Teadlane ei ole üksnes valges kitlis askeldaja laboris, vaid igaüks meist, kes kontrollib hüpoteese ja teeb järeldusi tõendite, mitte eelduste põhjal – seda nii äris, koolis, kodus kui ka ühiskonnas. Paraku kohtume elus märksa enam jutlustamise, süüdistamise ja laveerimisega, mis võivad küll olla tõhusad lühiteed, kuid pikemas plaanis perspektiivitud.

Pigem keskendu enda täiustamisele, mitte tõestamisele

Selleks, et teadlane saaks meis täisväärtuslikult toimetada, tasub pöörata tähelepanu emotsionaalselt turvalise keskkonna hoidmisele, sest just see soosib kriitilist mõtlemist. Näiteks meeskondades, kus küsimusi, kõhklusi ja vigade tegemist ei materdata ega ka ignoreerita, tehakse kokkuvõttes vähem vigu. See annab arenguhüpeteks märksa suurema eelise.

Grant soovitabki oma eksimiste üle eelkõige rõõmustada – kui teadvustad, et oled teinud vea, võta seda kui märki, et sa avastasid midagi uut. Ära karda iseenda üle naerda. See aitab keskenduda rohkem enda täiustamisele ja vähem tõestamisele.

Granti üks väärtuslikumaid nõuandeid on luua peale toetava tugivõrgustiku ka vaidlustusvõrgustik. „Jah, sellest on abi, kui kisakoor teid hõisates innustab, aga vajate samuti kriitikuid, kes teis kahtleks.“

Soovitan õppida võtma vaidlustest parimat. Vaidlus tähendab konstruktiivset mõttevahetust, kust ei puudu ka nali, ent mis ei lasku solvangute või emotsionaalsete kokkupõrgeteni. See kehtigu ka siis, kui sa vaidled iseendaga!

Eriarvamuste kohtlemine respektiga ja püüd mõista teiste vaatenurki nõuab tublisti harjutamist, ent tasub kuhjaga ära olukorras, kus tegemist on juurdunud erimeelsusel põhineva konfliktiga. Kedagi ei saa vägisi panna endaga nõustuma. Küll aga on pea alati võimalik saavutada avatust, ühisosa ning selle kaudu motivatsiooni meelt muuta. Muutlikkust ja määramatust täis ajal on järelemõtlemise kunst olulisemal kohal kui kunagi varem.