Originaalsus

Mis on enim levinud soovitus, mida sulle antakse, kui sind ootab ees ettekanne suurema seltskonna ees? Tõenäoliselt midagi sellist: „Võta rahulikult”. Ja mida sina teed, rahunedki maha? Vaevalt. Pigem vastupidi.

Ja nüüd siis see, mida peaksid enne esinemist või muud suuremat sorti väljakutset tegema: ütlema endale, et „see on põnev!”. Ja sama võiksid öelda teisele inimesele, kui ta rambivalgust kartes lavakardina taga küüsi närib. Sest sellise lähenemisega teed tõenäoliselt parema etteaste, väidab eksperiment.

See on üks nendest paljudest igapäevaeluga seotud nõksudest, mis minu peas seostuvad Adam Grantiga. 36-aastasena on Grant organisatsioonipsühholoogia ja inimkäitumise valdkonnas midagi tänapäevase Mozarti taolist. Ta teeb palju, teab palju ja jõuab palju. Muidugi on ta juba päris mitu aastat Whartoni ülikooli kõige popim õppejõud, kirjutanud hulga alati nauditavaid lugemiselamusi pakkuvaid bestsellereid ning teinud tööd Google’is, Facebookis, NBA-s, Goldman Sachis jne. Ent minu jaoks teevad ta tänapäeva üheks oma valdkonna tipptegijaks ikka needsamad lihtsad, igapäevase töö ja elu ja õnne ja hakkamasaamisega seotud teadmiste killud. Ta räägib nii enda kui teiste asjatundjate uuringute järeldustest sellisel moel, et ma saan aru ja veelgi enam, selle teadmisega on midagi, kas siis tööl või kodus, peale hakata. Ja omajagu lisab vürtsi asjaolu, et sageli – analoogselt artikli alguse esinemise jutule – on tema tähelepanekud päris üllatavad. Näiteks.

Kummad on paremad juhid, ekstraverdid või introverdid? Intuitsioon ja see, mida igapäevaselt kontorites näeme ütleks, et loomulikult ekstraverdid ehk inimesed, kellele meeldib suhelda erinevate inimestega, kes tunnevad ennast kodusemalt ka suurema hulga inimeste ees, kes räägivad pigem palju ja kes tahavad kirja kirjutamise asemel kindlasti kokku saada. Kui sa ka nii arvasid, siis on sul õigus. Aga siiski ainult sellisel juhul, kui vaja on n.ö ees lipuga vehkivat ja „mina-tean-kuidas-asjad-käivad” juhti. Ehk ekstraverdid on edukamad (ja mõõdetuna ikka rahas, äri kasumlikkuses) siis, kui töötajad on väheaktiivsed, väheinitsiatiivikad, pigem käsutäitjad. Ent niipea, kui on väja töötajate initsiatiivikust, vastutuse võtmist, kaasa rääkimist ja tegemist, on ekstraverdid keskmisega võrreldes kehvema tulemuse tegijad. Ning päris tegijad on siis hoopis introverdid, kes lasevad inimestel „õitseda”. Või siis näiteks järgmine küsimus.

Miks ma peaksin teisele inimesele tunnustust jagama, kui keegi mind ei tunnusta? Tõepoolest – väidetavalt on selline mõtteviis omane meist päris paljudele, tunnustus, kiitmine, hea tegemine on justkui mingi kaup. Kui mulle ei anta, siis mina ise ka ei anna. Grant väidab aga, et sellest hoolimata peaksid kiitma, tunnustama, head tegema. Miks? Sest see on motivatsioonilaks sulle endale. Nimelt väidab Grant, et kui me aitame kedagi, kiidame-tunnustame teist inimest, siis saame sellest motivatsioonidoosi ka ise. Ning sageli on see tugevamgi kui kiituse saaja tunnustus saades tajub. Niisiis, tahad olla motiveeritud? Mine kiida kedagi!

Tähendust maksab otsida. Väga suur osa Granti töödest ja tegemistest on seotud tähendusega – nii töö kui eraelu poole peal. Sest Grant väidab – ja toob kinnituseks rea eksperimente ja uuringuid – et tähendus on tugevaim motivaator, mis meid elus mitmesugustest olukordadest läbi veab. Tähendus tööl võib tähendada 2–3 kordset kasvu tulemustes (mitmeid kordi tehtud eksperimendi järeldus) ja kõige lihtsam on seda mõõta inimese usuga sellesse, kas tema tööl on positiivne mõju teistele inimestele. Tähendus eraelus on õnne ja heaolu üks allikatest. Ja muidugi, tähendus on ka see, mis aitab üle saada hetkedest, kui elu meie pead ei paita.

Mida originaalsed inimesed teisiti teevad? Ühed põnevamad ja ka üllatavamad killud Granti varasalvest tulevad aga välja tema raamatus „Originaalsus”. Mingis mõttes on see raamat ka müüdipurustaja. See rebib maha arusaama, et edukad – ja neid on Granti raamatusse sattunud palju ja mitmesuguseid – on kuidagi eriti olemuslikult-geneetiliselt erilised, et nad on sellistena juba sündinud. Tõsi, jah, kui sa juhtud olema vanem laps peres, siis on tõenäolisem, et sinust, mitte sinu nooremast vennast-õest saab korralik juht. Ent samas on ka tõenäolisem, et nooremast vennast-õest saab sinu juhitava firma omanik – sest ta on valmis rohkem riske võtma kui sina. Ent siiski, mis neid originaalseid inimesi siis eristab?

Grant toob välja kolm põnevat nähtust seoses edukate originaalsete inimestega. Esiteks, tüüpiliselt on nad edasilükkajad. Ehk nad teevad otsuseid, töid jne kaheteistkümnendal tunnil, pigem hiljem kui varem. Nn üliõpilase efekt ehk viimasel ööl õppimine on sageli nende tavapärane tegevusstiil. Tagajärg on see, et nende tööd, otsused on loovamad. Kui sa oled „korralik” ja teed asjad ilusti graafikus ja ehk ka ennetähtaegselt ära, siis … viie saad küll, aga liiga suurt jälge järeltulevatele põlvedele maha vast ei jäta. Uue äri alustamise kohta ütleb Grant: kiirustades esimene pole mõistlik olla, ebaõnnestumise tõenäosus on kordades suurem. Küll aga tasub olla teine või kolmas ja teha asju lihtsalt teisiti ja paremini.
Teine originaalseid inimesi iseloomustav nähtus on, et nad, samamoodi nagu kõik teised, kahtlevad endas ja kardavad ebaõnnestumist. Ent kui meie, n-ö lihtsurelikud, kardame ebaõnnestumist, sest võime siis ju häbisse sattuda – mida ikka teised siis minust mõtlevad jne. Siis originaalsed inimesed kardavad ebaõnnestumisest veelgi rohkem jätta proovimata. Inimesed ei kahetse tavaliselt neid asju, mida nad on teinud. Vaid neid, mida nad on tegemata jätnud.
Ja kolmandaks: selleks et saada edukaks, tuleb teha palju katseid. Ühe hea idee saamiseks tuleb välja mõelda ja läbi katsetada palju halbu ideid. Ning seda originaalsed inimesed just teevadki.

Vaadates neid kolme nähtust ning ka teisi soovitusi-järeldusi tekibki see tunne, mis Granti raamatuid lugedes on ehk see kõige väärtuslikum: see kõik – edukus, õnn, heaolu, rahulolu, tagasilöökidest ülesaamine – pole mingi vuuduu või kellegi teise poolt meie elu jaoks disainitud asjad. Need kõik kipuvad olema meie enda otsuste ja tegevuste tagajärg. Ja need tegevused, otsused on lõppkokkuvõttes üsna lihtsad. Suurim takistus Granti pakutavate teadmistekildude rakendamisele vaatab meile vastu peeglist.

Räägime Eestis sageli, et meil jääb riigina puudu ühtsest visioonist mis meid edasi viib. Firmades jääb vajaka ambitsioonikusest. Pole piisavalt ideid, mille najal edasi liikuda. Kipume jääma kinni stampidesse. Adam Granti Raamat „Originaalsus“ räägib loovgeeniustest.

Ka raamatu autor Adam Grant ise on geenius. Temast sai läbi ajaloo kõige noorem maailma juhtiva äriülikooli Wharton Business Schooli juhtimisprofessori tiitliga pärjatud mees. Sellal oli ta vaid 28-aastane. Grantis käib käsikäes tugev akadeemiline taust – ta on oma uuringute raames organisatsioonipsühholoogina süvitsi analüüsida erinevate tiimide toimimismehhanisme. Näiteks on ta uurinud motivatsiooni ja koostöövõime seoseid, analüüsinud meditsiiniõdede kalduvust üksi hakkama saada või siis üksteiselt abi küsida ning ka seda, millised on seosed töötajate vanuse ja motivatsiooni vahel.

Tippjuhtide psühholoog
Innovatiivse õppejõuna on ta auditooriumis valitud kolmel aastal Whartoni parimaks õpetajaks. Samas on ta ka aktiivselt praktiseeriv psühholoog, kelle klientideks on mitmeid tippjuhte – näiteks Facebooki operatiivjuht Sheryl Sandberg, kellega käsikäes on ta kuulutanud, kuidas temast on saanud üks olulisemaid naisjuhtide toetajaid ning usin klaaslagede lammutaja.
Adam Granti huvitab kuidas inimene tööl edu saavutab. Tänaseks on ta kirjutanud kaks bestsellerit. Granti esimene raamat „Anna ja võta“ ilmus Äripäeva Kirjastuse tõlkes aasta tagasi ja keskendus inimeste vahelistele suhetele – kuidas üksteisele teenete tegemise kaudu endale head teeme.
Raamatu „Originaalsus“ fookus on üksikindiviidid, kelleks on loovad geeniused. Adam Grant esitas selle teose kirjutamise käigus küsimused. Miks me peame mõningaid inimesi loovamateks kui teisi? Kust tulevad algupärased ideed? Mis on innovatsiooni komponendid ning mil moel oleks võimalik seda iseendasse juurde tekitada.

Loovuse eelduseks on vaid mõni oluline harjumus
Ta kirjeldab mitmete lugude näitel, kui tihtipeale arvame et loovus on vaid väheste valitute privileeg, siis tegelikkuses on võimalik originaalsete ideedega välja tulla enamikul meist. Selleks tuleb juurutada lihtsalt mõned olulised harjumused.
Esimeseks harjumuseks on pidev katsetamine. Grant väidab, et kõige rohkem paremaid ideid tuleb neil, kellel tuleb kõige rohkem ideid. Tõsi enamik nendest ideedest võivad olla suhteliselt kehvad. Thomas Alva Edison leiutas rääkiva nuku, mis nägi nii õudne välja, et lapsed jooksid seda nähes uksest välja. Kui ta oleks õudusnuku kaubandusliku ebaedu tõttu löönud leiutamisele käega, siis poleks me täna teda tundnud kui tuhandete patentide edukat leiutajat.
Teiseks on iseenda harjutamine tavapärases omapäraseid külgi nägema. Selleks soovitab Grant tegeleda omapäraste hobidega. Ise teenis ta ülikoolipõlves professionaalse mustkunstnikuna ja ta väidab oma uuringutele tuginedes, et näiteks Nobeli preemia laureaatide seas on väga suur osakaal näitlejaid, tantsijaid, luuletajaid või maalikunstnikke.

Mine ootustega vastuollu
Kolmandaks harjumuseks soovitab Grant kujundada endas julgust teha üldisele arvamusele vastupidiseid otsuseid. Need on tihtipeale riskantsed sammud, mis võivad viia ootamatute tagajärgedeni. Mõned nendest tagajärgedest võivad olla negatiivsed, aga enamasti toovad nad ootamatult positiivseid tulemusi.
Grant kirjeldab oma raamatus paljude praktiliste näidete ja humoorikate lühilugude varal, mil viisil arendada iseenda võimet uuendustega välja tulla. Nende lühilugude varal on võimalik enda firma tänastele praktikatele otsa vaadata.

See raamat innustab looma. See õhutab välja astuma äri ja edu kohta kehtivatest tavaarusaamadest ning paneb mõtlema isegi selle peale, mis üldse on edu eeldused. Adam Grant võtab maha mingi sõnul seletamatu pinge ja ütleb, et viivita, aga õigel ajal ole kohal ja tegutse.
Adam Grant toob lugejate ette pildid loovusest, riskide võtmisest ja sadu näited edukatest ja mitte nii edukatest äridest. Raamat on jagatud peamiselt kolmeks osaks. Esimeses osas kirjeldab Adam uute ideede loomist ja nendega seotud riske. Sage on arusaam, et häid ideid on vähe. Adam toob välja uurimuse, millest ilmneb, et iga teine suudab suurel hulgal unikaalseid ideid toota, ent väga vähe on neid, kes oskavad häid ideid halbadest eristada. Me räägime palju kirest ja kirega tegutsemisest, mis on tähtis. Samas kirest ainult ei piisa, vaja on ka tegutsemisplaani. Adam ütleb: „Peame mööda vaatama ideega seotud entusiasmist ja keskenduma täideviimisega seotud entusiasmile, mis väljendub tegudes.”
Teise huvitava printsiibina tooksin välja autori kirjeldatud uurimuse, mis kummutab arvamuse, et ettevõtjad on suured riskijad. Tõsiasi on see, et edukad ettevõtjad on riske võttes palju mõõdukamad, näiteks lahkuvad nad enamasti oma palgatöölt ärisse viimasel minutil – alles siis, kui äri võtab juba tuure üles.
Raamatu teine osa räägib originaalsete ideede ajastamisest ehk sellest, millal alustada. Suurepärane paradoksaalsus ilmneb just viivituse teemal. Kuigi me oleme harjunud, et tegutseda tuleb kohe ja eriti kriitiline on tegutsemine algusetapis, kui ideed on värsked, viitab Adam lugudele, mis näitavad, et hilinemine ja edasilükkamine võib hoopis aidata jätkusuutlikke firmasid rajada. See on üldteada, et viivitamine on loovmõtlejate ja mitmesuguste probleemide lahendajate seas levinud harjumus. Adam toob näiteks kaks ajaloo tuntuimat kõnet, mille pidasid Martin Luther King ja Abraham Lincoln, ning osutab sellele, kuidas viivitus ehk edasilükkamine andis nendele kõnedele tõeliselt intensiivse ja mõjusa maigu.
Raamatu kolmas osa on loovuse päralt. Lapsed on sündides juba loovad, tähtis küsimus on, kuidas loovust alles hoida ja arendada. Adam annab selged juhised loovuse vabastamiseks, ja seda nii laste kui ka täiskasvanute kontekstis. Näiteks tuleks kahelda enesestmõistetavuses ning genereerida mitu korda rohkem ideid, kui seda oleme siiani teinud.
Kokkuvõttes on Adam Granti raamat suurepärane kogumik lugusid, inspiratsiooni ja uurimusi, mis innustavad originaalsust otsima ja midagi muutma. See raamat sunnib ennast kriitiliselt analüüsima. Adam kui organisatsioonipsühholoogia ekspert annab kindlasti ka päris hulga häid nõuandeid, mida juht saab kasutada oma organisatsioonide ja äride paremaks juhtimiseks.