See üks asi

Digiagentuur Lavii

Kas sa ikka tead, mis on see üks asi, mida sa päriselt tegema pead?

Kui sa oled otsustanud, et loed sellest artiklist ainult ühe lõigu, siis minu soovitus on lihtne. Kui saad lugeda sellel aastal ainult ühe raamatu, siis võta lugemisse „See üks asi”. Kui sul on aga aega rohkem, siis läheme artikliga edasi.

Kas sul on juhina, ettevõtjana või ka eraelus olukord, et muudkui teed-teed ja veel kord teed, aga ei ole seda õiget tunnet, et olulised asjad edasi liiguksid? Või siis liiguksid sellisel kiirusel, nagu sa tegelikult tead, et oleks võimalik. Või mis need olulised asjad üldse on? Millal sa võtsid aja, et päriselt sellele mõelda? Süvenenult ja segamatult. Fookus on olnud (ja ka on) minu üks suuri probleeme. Ja mitte ainult periooditi, vaid pidevalt. Minu sees olev käivitajahing tahaks öelda igale kohtumisele ja uuele äriprojektile: „Jah, teeme. Muidugi! Äge!“

Stopp!
Reaalsus on aga see, et sedasi projekte vastu võttes oled ühel hetkel mentaalselt tühi ja fookus on täiesti kadunud. See toob kaasa stressi, sest midagi ei edene nii, nagu vaja, ja pidevalt on tunne, et oled ajast maas ja teistele võlgu.
Hea on see, et probleemi teadvustamine on esimene samm lahenduse suunas. Nii on ka minu lugemisse sattunud raamatuid prioriteetide ja fookuse teemal. Näiteks 2016. aastal rändas mu audioraamatute hulka „Essential”, mis korraks justkui aitas. Suure sammu paranemise poole aitas aga astuda raamat „See üks asi”. Kavatsen seda kindlasti veel üle lugeda.
Sattusin sellele pooljuhuslikult. Ostsin ja kuulasin. Hindan raamatuid selle järgi, kas ja kui palju muudatusi ma selle lugemise või kuulamise järel teen ja milline on nende muudatuste mõju töötulemustele.
Raamatu mõte on väga lihtne. Vali üks asi ja tee seda. Samas, ükskõik kui palju sa seda kuulnud poleks, siis päriselu kipub olema midagi muud. See raamat tõi selle mõtte vähemalt mulle nii sügavale ajukäärude vahele, et ma muutsin enda päevarutiini.
Kui varem asusin kohe hommikul postkastis põlevate e-kirjade ja klientide projektide kallale, siis nüüd otsustasin, et hommikul saab ühe tunni jooksul minu kõige värskema energia ja tähelepanu kõige olulisem projekt. See üks asi. Mis see üldse olema peaks? Täpselt nii leidsin ennast mõtisklemast. Ja nii nagu läks mul, soovitan võtta ka sul esimesed n-ö sessioonid mõtlemiseks.
Mis on see kõige tähtsam projekt või ka oskus, millega sa tegelema pead? Millega tegelemine viiks sind edasi ja looks kõige rohkem väärtust? Nagu raamatute autor ja ettevõtja Tim Ferriss endalt küsib: „Mis on see asi, mille tegemine muudab kõikide teiste asjade tegemise kergemaks ja millel on doomino efekt?“
Sa ei pea seadma endale suuri ootusi. Lihtsalt võta kolm mõnusat hommikut. Igal hommikul tund ja mõtle sellele. Enamasti on vastused meie sees olemas, me lihtsalt võtame piinlikult vähe aega mõtlemisele ja liiga palju aega rööprähklemisele. Võitlen sellega ise iga päev. Kui olin võtnud aja, et mõelda kõige olulisemale asjale, mis on vaja teha, siis saigi see selgeks. Käärisin käised ja hoidsin hammastega distsipliinist kinni kaks nädalat. Libisesin reelt. Saabus hommik, mil tegin koolituse slaide, sest inimeste ette ilma slaidideta minemine tundus tõesti hullem kui kahenädalase keti katkestamine.
Kui aga kukud, on vaja püsti tõusta. Pärast 30päevast tööasjadest eemalolekut, sotsiaalmeedia paastu ja veel ühte suurepärast raamatut „Deep Work”, mida olen kõikidele sõpradele ja oma koolitustel osalenutele soovitanud, tegin järgmise suure otsuse. Muutsin ära oma terve päeva rutiini ning veidi ka kodust keskkonda.
Kui varem oli nii, et tõusin koos pojaga umbes kell 7 ja tööle asusin kell 9 ning õhtul veetsin „oma aega” alates kella 22-st Facebooki seina kerimise, vestluse ning Instagrami seltsis, siis uus rutiin oli järgmine.
Päev lõppeb sellega, et lähen kell 9 voodisse, veedan seal 15 minutit „Seneca kirju” vms lugedes, mediteerin ja 9.30 panen silmad kinni. Selline rutiin on praeguseks kirjutamise hetkeks õnnestunud 45 päeva (2–3päevaste eranditega).

Paar soovitust fookuse hoidmiseks
Selleks et fookust hoida ja järjest süvenenult töötada, on mul mõned soovitused. Oluline on aru saada, et me vajame mõtlemiseks ja tegutsemiseks peas ruumi. Kui meie protsessor täistuuridel käib ja keegi meie tähelepanu sõna otseses mõttes röövib, siis see lihtsalt pole võimalik.
Millal sa viimati said segamatult teha järjest tööd 10 minutit? 30? Tund? Nii et keegi ei helistanud, sa ei haaranud telefoni, ei rännanud Facebooki? Ei vaadanud, mitu uut kirja on tulnud, ning ei vanud mõnda neist? Päris hull mõelda.
Ma ise kustutasin alustuseks oma Instagrami konto. Mitte ükski 600 jälgijast pole tundnud muret, kuhu ma kadusin. Sotsiaalmeedia paastu tulemusel blokeerisin Google Chrome’is ära oma Facebooki uudisvoo. Ning ma pole suutnud artikli kirjutamise hetkeni veel teha mitte ühtegi postitust. Mis tähendab, et kohe saab täis 75 päeva laigi-vaba elu. Ja kui küsite, mis elu see on, siis ütlen, et pagana äge. See on väga vabastav ja aitab fookusele kaasa.
Päev enne selle artikli kirjutamist avastasin ennast küsimast: „Mitu korda ma päevas näpin telefoni.” Ilmselgelt sai see küsimus tekkida sellest, et mul on endal tunne, et liiga palju. Nüüd katsetangi ja soovitan sellist äppi nagu „Moment”. See ütleb ära, kui palju aega sa oled telefonis veetnud ning mitu korda oled telefoni läinud. See on nagu kaal kaalulangetajale. Lõpuks ei ole asja eesmärk mitte sellest kõigest loobuda, vaid panna tehnoloogia enda jaoks tööle, mitte vastupidi.
Peale selle alustasin 2017. aasta keskpaigas juhendatud meditatsiooniga, mida olen teinud kokku rohkem kui 1500 minutit. Soovitan sellist äppi nagu „Headspace“. Kui lähete tasulisele versioonile üle, siis soovitan paketti „Focus“. Teen seda ise kolmandat korda (30päevane tsükkel) ja tõesti toimib. Vähemalt minu peal.
Anna endale ruumi süveneda ja saa aru, mis on see üks asi, mis hoiab sind tagasi või mille tegemine viib sind edasi. Seda nii eraelus kui ka töös. Sellele on vaja mõelda, sest juba Vana-Kreeka filosoofid ütlesid, et mõtestamata elu on mõttetu elu.
Lõpetan Seneca II kirjast võetud fraasiga „To be everywhere is to be nowhere”. Selle mõtte saab väga hästi laiendada tegemisele: „Tehes kõike, ei tee sa midagi.”

Mõtle suurelt, tegutse väikselt

Mis on see üks asi, mille tegemine teeks kõik muu lihtsamaks või tarbetuks? – See on küsimus, mille raamatu „See üks asi“ autorid Gary Keller ja Jay Papasan soovitavad meil paljudes olukordades endale esitada.

Kujutage korraks ette, et olete ladunud paika pika rea doominokive, kus iga järgnev kivi on teisest kaks korda suurem. Mis te arvate, kas suudate doominorea pikali lükata, alustades esimesest, väikseimaist kivist? Lugedes Gary Kelleri ja Jay Papasani raamatut „See üks asi“, sain aru, mida see tähendab. Metafooridel on võime tekitada meis emotsionaalseid seoseid, mistõttu jäi see eluline näide kergelt meelde. Eelmainitud näide võtab kokku raamatu peamise põhimõtte, mis on: mõtle suurelt, tegutse väikselt. Seda on võimalik teha, kasutades ühe asja mõtteviisi. Mida see täpsemalt tähendab ja kuidas seda teha, sellele vastab see raamat selgelt ning üheselt.

Hea vastus eeldab head küsimust. „See üks asi“ on kirjutatud selleks, et lükata kõrvale levinud müüdid ja eksiarvamused, nagu „Võrdsus on meie tulemuslikkuse maailmas võimalik“ või „Täielikku tasakaalu on võimalik saavutada“. See on intrigeeriv, kuid kogemus ütleb, et selle rakendamine ja omaksvõtmine võimaldab kogeda rohkem meelerahu, selle asemel et püüda kättesaamatut. See kergelt loetav ja sisutihe raamat õpetab esitama häid küsimusi. Terve sisu on tegelikult üles ehitatud ühele peamisele küsimusele, millest sai alguse ka selle raamatu kirjutamise idee. Küsimus läbib igat peatükki, ning kui raamat otsast lõpuni läbi lugeda, on see küsimus kordamise kaudu kinnistunud. Kvaliteetne küsimus tagab kvaliteetse vastuse või raamatu.

Iga olulise tehnika puhul on autorid kõigepealt andnud kasutus­juhendi, kuidas seda täpselt rakendada. See teeb raamatu praktiliseks. Hiljem on toodud suurepäraseid elulisi ja kogemuslikke näiteid põhimõtete kasutamisest ning selle tulemustest. Iga põhimõte on leidnud korduvat kinnitust mõõdetavatest teadusuuringutest. Peale selle võtavad Keller ja Papasan oma filosoofia kokku ühe asja põhimõttega, mis muudab planeerimise, elamise ja tulemuslikkuse igas tähtsas eluvaldkonnas palju lihtsamaks. Muidugi on sellel selgusel ja lihtsusel omad tagajärjed, nagu igal valikul elus, kuid need on ajutised.

Keerulisuse kompleks. Kootsingus puutun pea iga päev kokku tõsiasjaga, et paljud inimesed keskenduvad korraga liiga paljudele valdkondadele ja tegevustele. Selles olukorras tekib järelnähtusena keerulisuse kompleks. Selle asemel et lihtsustada ja kitsendada fookust, asutakse muutma lahendusi keerulisemaks. Siit järeldub lihtne tõde: lihtsustamine on valiku küsimus, keerulisemaks muutumine toimub iseenesest. Keskkond, kus me elame, soosib keerulisust. Raamat „See üks asi“ on selletõttu oluline täiendus iga endast lugu pidava inimese raamaturiiulil.

Salakaval raamat

Raamat, mida on tõlgitud 30 keelde ja mis on võit­nud lugematul hulgal auhindu, on väärt vähemalt uudishimulikku pilku. Millega siis õieti tegu on?

Kõigepealt väline, kuid lugemisel väga oluline: autorid (ja eesti keelde tõlkija) on teinud head tööd – lugemine on tõeline mõnu! Tekst voolab ja haarab, on värvikas ja jätab väga tõsiseltvõetava mulje. Kas see ka tegelikkusele vastab, las jääb lugeja otsustada. Lugemisel tekkis esmamulje, et autorid on kirjutanud lihtsa ja kõikidele mõeldud eneseabi­õpiku. Võimalik, et see nii ongi. Kuid olenemata autorite endi ja paljude kommentaatorite arvamustest, jäin kahtlema ja küsisin, et mida siis meile sedastada püütakse. Kas tõesti ainult ühele asjale keskendumist või on seal veel midagi? Eesti lugeja võiks arvestada, et raamat ilmus inglise keeles juba ligi viis aastat tagasi. Vahepeal on maailm palju muutunud ning ühe tõe diskursus sealhulgas. Kui raamatu eetosele mõelda, siis samasse ajajärku jäi veel üks asjakohane raamat: Daniel Golemani „Keskendumine”. Võimalik, et see ongi üks ajastu märk.

Siiski, “See üks asi” on salakaval. Mulle tundub, et see ei ole eneseabiõpik (ainult) enese või äri juhtimiseks, vaid hoopis kriitiliseks mõtlemiseks, sest raamat, mis vastustab absoluutseid tõdesid, kuid ise uut absoluuti loob, ei saa ju olla millestki muust kui kriitilisest mõtlemisest. Tuntud filosoof Daniel Dennett kordab mitmel pool midagi säärast: “Kui keegi väidab, et miski on iseenesestmõistetav, siis soovitan seda väidet eriti hoolikalt kaaluda ja te võite avastada, et väidetav ei olegi tingimata iseenesestmõistetav.”

Ka siin raamatus on esitatud hulk väiteid ja lubatud, et need põhinevad olulistel allikatel, kuid neid allikaid ei nimetata (kas žanr ei luba?). Tõsi, autoriteetidele (professorid, tipp­juhid jt) rõhutakse palju, aga need ei ole tõendid. Kas see on aga Eesti ajaloolist konteksti arvestades piisav? Eks lugeja otsustab.
Ja lugeda tasub.