Täiuslikkuse lõks. Kuidas leppida piisavaga

Kust on tekkinud sügavalt juurdunud idee, et ainus viis edu saavutada on püüelda täiuslikkuse poole? Täiuseiha vaatab meile vastu reklaamidest, filmidest ja sotsiaalmeediast ning on paraku kandunud üle ka päris ellu: akadeemilise edu kultus, iluideaalid, lapsevanemate surve teha kõike „õigesti“, auahnust õhutav töökultuur jne. Mida rohkem näiliselt ideaalset elu enda ümber näeme, seda enam veendume, et oleme ka ise õnnelikud ja edukad vaid siis, kui saavutame endale seatud ideaalid. Päriselt toob taoline kollektiivne hoiak aga kaasa ebakindluse ja pideva rahulolematuse: alati jääb midagi puudu. Põlgame iseenda puudusi, seda, mis teeb meist inimesed. Kuidas leppida ebatäiuslikkusega ja elada iseendaga rahujalal?

Raamatu autor Thomas Curran, samuti hingelt perfektsionist, on selle teekonna läbi teinud ja teab, et perfektsionism ei ole muud kui paradoks, saades ajapikku paljude meie hädade allikaks. Ühena vähestest maailmas on ta teemat ülikooliprofessori rollis süvitsi uurinud ning selgitab, kust täiuseihalus alguse saab, miks see on negatiivne mõtteviis ja kuidas võiks kultuuriruum areneda paremuse poole, kui lubame endil käiku aeglustada, tagasi minna või lausa ebaõnnestuda.

Loe lisaks: Raimo Ülavere: vaktsineeri ennast perfektsionismi vastu. Järjekindel piisavalt hea on parem kui perfektne

Kuula lisaks: Täiuslikkuse lõks: mis on perfektsionismi probleem?

„Thomas Curran on maailma juhtivaid perfektsionismi eksperte ning tema raamat selle kasvust on mõtlemapanev.“

– Adam Grant

„Curran näitab, et perfektsionism mitte ei paranda meie sooritust, vaid kahjustab meie heaolu – see on vastand vastupidavusele, edenemisele ja tõelisele täiusele. „Täiuslikkuse lõks“ pakub innustust ja kindlat rada kõigile, kellel on raskusi oma jalgealuse leidmisel võimatute standardite maailmas.“

– Daniel Pink

Me kõik oleme perfektsionistid, küsimus on vaid, kui suurel määral ja mis tüüpi. See on üks „Täiuslikkuse lõksu“ läbivatest teemadest, mis ehmatab oma konkreetsusega. Perfektsionismi, täiuslikkuse ihalust, oleme tunnetanud kõik. Ning ehkki on ka uuringuid, mis kinnitavad, et pühendunumad perfektsionistid võivad ka enam saavutada, siis veel rohkem on uuringuid, mis kinnitavad – sellist nähtust nagu positiivne perfektsionism pole olemas. Perfektsionistid saavutavad küll, aga see ei tee õnnelikumaks, pigem vastupidi. Sest alati jääb puudu.

„Täiuslikkuse lõks“ on kindlasti minu viimaste aegade loetud raamatutest üks põnevamaid, mille ajakohasust on raske üle hinnata. Eelkõige on raamat kergesti haaratav seletus sellest, kuidas perfektsionismi ora meid kõiki üha tugevamalt torgib, ning teisalt ka lohutus – kui me teame, kuidas ja miks perfektsionism tekib ja millest toitu saab, siis on meil võimalik seda ka paremini kontrolli all hoida. Igatahes soovitan lugeda. Raamat aitab ehk jõuda mõistlikuma mõtteviisini: järjekindel piisavalt hea on parem kui täiuslik.

Raimo Ülavere

juhtimiskoolitaja