psühholoogia

Südikus

Kirglikkuse ja visaduse jõud
Südikus pilt
Autor: Angela Duckworth Ilmumisaasta: 20.11.2017 Lehekülgi: 360 Kirjastus: AS Äripäev Raamatuklubi: Äripäeva raamatuklubi

New York Timesi ja Amazoni bestseller, Amazoni 2016. aasta parima äri- ja juhtimisraamatu nominent.

Psühholoog Angela Duckworth näitab kõigile, kes tahavad edu saavutada – olgu siis tegu lapsevanemate, õpilaste, õpetajate, sportlaste või ärimeestega –, et silmapaistvate saavutuste taga pole mitte anne, vaid kindel kirglikkuse ja visaduse komplekt, mida ta nimetab südikuseks.

Angela Duckworth alustab omaenda muljetavaldavast loost, kuidas ta ise mõjuka teadlase tütrena tundis tihti, et pole küllalt andekas. Olles nüüdseks saanud tunnustatud teadlaseks ja professoriks, kirjeldab Duckworth, millised olid need tähelepanekud, mis tema silmad avasid. Raamatus juhatab ta lugeja oluliste inimeste kogemuse, ajaloo, intervjuude ja uurimistulemuste kaudu tähtsate avastusteni.

Raamatust saab teada

  • miks iga pingutus viib teid kaks korda eesmärgile lähemale
  • kuidas südikust saab õppida, hoolimata IQst või oludest
  • kuidas vallandub eluaegne huvi
  • kas sihile viiv harjutamine peab olema ennastohverdav
  • mis on teie lapsele parem – kas soe embus või kõrged standardid
  • kuidas lihtsasti rakendatav raske asja reegel võib teha imesid

„Südikus“ on raamat sellest, mis juhtub inimese peas siis, kui tagasilöögid tal jalad alt viivad, ning kuidas see – mitte anne ega õnn – kõik paika paneb.

Tellimine


Failid
Sisukord

 

EESSÕNA      11

I osa
MIS ON SÜDIKUS JA MIKS SEE NII TÄHTIS ON?

1. peatükk. KOHALE ILMUMINE    17
2. peatükk. ANDEST PIMESTATUD            31
3. peatükk. JÕUPINGUTUSED ON KAKS KORDA ROHKEM VÄÄRT    53
4. peatükk. KUI SÜDIKAS TE OLETE?        71
5. peatükk. SÜDIKUS KASVAB       99

II osa
SÜDIKUSE ARENDAMINE – SEESTPOOLT VÄLJAPOOLE

6. peatükk. HUVI        117
7. peatükk. HARJUTAMINE 141
8. peatükk. EESMÄRK          169
9. peatükk. LOOTUS  195

III osa
SÜDIKUSE ARENDAMINE – VÄLJASTPOOLT SISSEPOOLE

10. peatükk. SÜDIKUSE ARENDAMINE     227
11. peatükk. SÜDIKUSE MÄNGUVÄLJAKUD       253
12. peatükk. SÜDIKUSE KULTUUR 275
13. peatükk. LÕPETUSEKS   303

TÄNUSÕNAD            313
VIITED                       319

Arvustused
Raimo Ülavere
Raimo Ülavere
Koolitaja ja juhtimistreener

Andega jõuad kaugele, ent südikusega jõuad kaks korda kaugemale

Angela Duckworth ehmatas aastaid tagasi USA maineka sõjaülikooli West Pointi sisseastumiskomisjoni väitega, et ta suudab paremini kui isiksusetestid ja koolide lõpuhinded ennustada sisse astunud kadettide edukust. Ja ta tõestas oma väidet. Edukalt. Duckworth on psühholoog, kes väidab, et kui inimeste edukuse ja hakkamasaamise peaks taandama ühe omaduse peale, siis selleks on südikus. Ehk teisisõnu kirglikkus sihi suhtes ja visadus tegemistes.

Anne ja jõupingutused. Angela Duckworth ütleb nii: selleks, et meil tekiks oskus midagi hästi teha, on vaja törts annet ja jõupingutusi – et anne oskuseks lihvida. Inseneri mõtlemisega inimeste jaoks näeb see välja nii: anne x jõupingutus = oskus.
Ent see on alles see tase, kus inimene oskab midagi hästi teha. See ei tähenda veel, et ta on ka midagi oma oskusega saavutanud. See on umbes see tase, kus oleme tennises ära õppinud enam-vähem korralikult servimise, lööme enamiku lööke üle võrgu (ja samas mitte üle platsi) ning me ei mõtle liiga palju sellele, kuidas me täpselt lööme – liigutus on peaaegu automaatne. Igaüks meist on mingis valdkonnas, mingis tegevuses jõudnud sellele tasemele. Selleks aga, et inimene ka midagi saavutaks, on vaja … veel jõupingutusi. Ehk jällegi ka inseneridele mõeldes: oskus x jõupingutus = saavutus.
Üks kord anne, kaks korda visadus. Kas see on vaid teooria? Duckworth on oma teooriale, hüpoteesile ka teaduslikke tõendeid leidnud. Muuseas, lihtsalt vahepalaks, Duckworth jätkab tänapäevaste psühholoogide seeriat, kes kinnitavad, et sellist asja, nagu tahtejõu või visaduse geeni pole olemas. Ja samas möönab ta, et edu saavutamiseks on siiski ka geenidel oma roll. Päris ilma geneetilise soodumuseta ei saa, ent kindel on, et ilma visaduseta, harjutamiseta, töö tegemiseta ka ei saa. Praktilised näited visaduse mõjust?

Visaduse test ennustab hakkamasaamist. Peale n-ö üksikjuhtumite uurimise – mille puhul edukad inimesed räägivad sellest, kuidas nad edukaks said (mulle kohutavalt meeldib üks kunagi kuuldud ütlus, et üleöö edu saavutamine võtab aega umbes 10 aastat) – on Angela Duckworth ka mõõtnud, kui suurt mõju südikus inimeste hakkamasaamisele ja edule avaldab. Näiteks üks esimesi eksperimente, mille Duckworth tegi, oli USA West Pointi sõjaülikooli sissesaanutega. West Point on üks mainekamaid sõjalist kõrgharidust andvaid asutusi ja sinna on pehmelt öeldes raske sisse saada. Ja … seal on vähemalt sama raske sees püsida.
Duckworth tegi kõigile sisseastujatele visaduse testi ning võrdles testi tulemusi kadettide hakkamasaamisega, sh ka sellega, kas ja kuidas nad ka ülikoolis püsisid. Ning leidis, et visaduse test ennustab tublisti paremini igatsorti muudest analüüsidest, testidest, sisseastumise või keskkooli hinnetest seda, kas ja kui hästi inimene koolis hakkama saab. Samalaadseid visaduse teste on Duckworth tänaseks teinud väga paljudes valdkondades ja tulemused ikka samad – edukus visaduse testis on enamikul juhtudel korrelatsioonis edukusega töös, eraelus. Ja mis oluline, on korrelatsioonis ka sellega, kuidas inimene oma eluga rahul on. Ehk õnnelikkusega. Mida see südikus siis ikkagi tähendab?

Kirglikkus kaugema sihi suhtes. Esiteks tähendab südikus kirglikkust sihi suhtes. See tähendab sisuliselt seda, et tegevustel on tähendus, mingi pikaajaline siht. Selle juurde saab üha uuesti ja uuesti tulla ning see hoiab inimest rajal. See tähendab teisalt ka lühiajalistele ahvatlustele vastupanemist – teisest koogitükist loobumist, kui siht on tervislikum toitumine ja parem tervis, või hommikust sörki hoolimata voodisse sooja ihkavast häälekast inglikesest õla peal ja tibutavast vihmast. Seega see kirglikkus pole lõõmav, hingeldav ja lühiajaline, vaid pigem rahulik ja tüüne, ent kindel nagu Mississippi jõgi.

Südikus tähendab ka järjekindlust. Teiseks tähendab südikus aga visadust. Mitte alla andmist enne lõppu. Näiteks tehes otsuse, et proovin oma käitumist muuta, teen ka teadvustatud otsuse, et hoian sellest kinni vähemalt kolm kuud, et see harjumuseks saaks. Ja et selle mõju hakkaks välja paistma. Enne ei anna alla. Duckworth tõdeb, et liiga sageli anname inimestena kergeid loobumisvõite – proovisin, et tulnud välja, võtan uue asja. Ent sellisel moel liblikana lillelt lillele hüpates ei olegi võimalik, et meis areneks välja oskus. Ja veel väiksem on tõenäosus, et me jõuaksime ka oma oskust edukalt kasutada.

Loe edasi >
Urmas Kaarlep
Urmas Kaarlep
Juhtimistreener

Südikus on see, kui kukud seitse korda ja tõused kaheksa

Angela Duckworth on kirjutanud suurepärase raamatu südikusest koos paljude näidetega südikatest inimestest.
See raamat on väärt lugemine kõigile, kes soovivad oma elus muutusi, ning lapsevanematele, õpetajatele, treeneritele, kes soovivad aidata teisi saada südikamaks positiivse tagasiside kaudu. Oluline on muidugi, et teist inimest saab juhendada ja toetada juhul kui inimene ise tahab arengut oma ellu.

Mis see südikus õieti on?
Sõna „südikus“ oli minu jaoks uudne ja ma arvan, et on ka paljude teiste jaoks. Otsisin originaalsõnale „grit“ teisi võimalikke tõlkeid. Leidsin paljude variantide hulgast ka sõnad „meelekindlus“ ja „jonn“. Viimane sõna tuletas mulle meelde eestlaslikku väljendit „Ära jäta jonni!“. Raamatus viidatud soomekeelset sõna „sisu“ on ka tõlgitud sõnaga „jonn“. Ega iga asja pärast pole mõtet „jonnima“ hakata. Selleks peab ikka hea põhjus olema. Peab huvi ja kirg olema. Ja siit saamegi kokku südikuse.

Autor kirjutab, et südikus on see, kui kukud seitse korda ja tõused kaheksa. Keegi meist ei jäta jonni, kui õpime väikse lapsena kahel jalal käimist. Hoolimata sellest, et palju kordi ümber kukume, üritame senikaua, kuni käimine selge. Kas me oleme siis väikse lapsena kõik südikad? Miks hilisemas elus ei ole paljud enam nii südikad? Raamat annab sellele küsimusele vähemalt osaliselt vastuse.

Südikamad inimesed on eluga rohkem rahul
Mulle meeldib, et autor küll räägib edust ja saavutamisest, aga ei defineeri seda raha ja staatuse kaudu. Pigem on edu see, kui inimene saab tegeleda sellega, mis on huvitav, mis paneb kirglikult tegutsema ning loob enesele ja teistele väärtust. Südikamad inimesed on autori väitel oma eluga rohkem rahul. Ja piisav raha on pigem suurepärasusega kaasnev nähtus kui tegutsemise eesmärk.

Autor toob näite kolmest müüriladujast, kellest ühe jaoks on töö amet, teise jaoks karjäär ja kolmanda jaoks kutsumus („Mu töö on mu elus üks tähtsamaid asju“). Kui paljud meist tunnevad, et töö on meie kutsumus? Kas siis, kui töö on meie kutsumus, kaob meie jaoks ära töö ja eraelu tasakaalu probleem? See teema tuletas mulle meelde hiljuti loetud Frederic Laloux’ raamatut „Reinventing organisations“, milles kirjeldatakse organisatsioone, kus töö on peaaegu kõigile töötajatele kutsumus. Kas sellistes organisatsioonides on enamik töötajaid südikad? Kas sellise organisatsiooni kujundamine võib olla meie kui juhtide eesmärk?

Ma hindan autori arvamust, et südikus ei ole kõige tähtsam ja et on palju teisigi asju, mida inimene arenemiseks ja õide puhkemiseks vajab. Autori jaoks on suurepärasus ja headus erinevad asjad ning nende vahel valides valiks ta headuse.

Loe edasi >
Kaie Kivisaar
Kaie Kivisaar
Coach

Südikus viib sihile

Miks üks osa andekaid inimesi saavutab edu, ent teine osa mitte? See on läbi aegade paljusid huvitanud teema ning selle üle on juurelnud ka psühholoogid.

Angela Duckworthi raamat räägib südikusest ehk sellest, mis edukaks saamisel mõju avaldab. Ta defineerib südikust kui kire ja visaduse segu, mis teeb edukad inimesed eriliseks. Südikad inimesed näevad vaeva millegi kallal, mis on nende jaoks nii oluline, et nad on valmis sellele tegevusele truuks jääma. Uuringutest on ilmnenud, et ülitähtis – ja kaugeltki mitte lihtne – on jätkata pärast tagasilööke oma sihi poole püüdlemist: „Osa inimesi saab suurepäraselt hakkama siis, kui asjad sujuvad, ent kui nende teele kerkib mõni takistus, varisevad nad kokku.“ Ikka ja jälle löövad tugevamad või nõrgemad hoobid meid jalust. Kui me jääme pikali, on kaotajaks südikus. Kui ajame end taas jalule, siis südikus võidab. Mis siis südikust mõjutab? Toon siinkohal välja mõned mõtted.

Üliedukad inimesed on raevukalt sihikindlad
Uuringud näitavad, et üliedukad inimesed ei ole enda arvates iial piisavalt head. Nad on kõike muud kui enesega rahul. Ja samas on nad sügaval südames selle rahulolematuse tundega isegi rahul. Viimane kui üks edukatest jahib midagi, mis pakub talle väga huvi ja on tema jaoks väga tähtis. Just see jaht – nagu ka sihtmärgi kättesaamine – on see, mis neile rahuldust pakub. Isegi, kui nad peavadki vahel tegema midagi, mis on nende jaoks igav või ärritav või koguni valus, ei mõtle nad kunagi loobumisele. Seega üliedukad inimesed on visaduse musternäited. Nad on pidevalt motiveeritud veelgi paremaks saama, nad ei ole mitte kunagi rahul. Võiks ju arvata, et on, aga ei – nad on iseenda kõige karmimad kriitikud.
Kõiki üliedukaid inimesi, tegevusvaldkonnast olenemata, iseloomustab teatav raevukas sihikindlus, mis avaldub kahel viisil. Esiteks, need inimesed on erakordselt hea taastumisvõimega ja töökad. Teiseks, nad teavad sügaval sisimas, mida nad tahavad. Peale visaduse on neil olemas ka siht.
Kui raamatu autor analüüsis ühte mahukat uuringut teise järel, ilmnes, et mida südikam on inimene, seda vähem kursimuutusi ta tõenäoliselt oma karjääri vältel ette võtab. „See on pidev soov olla üha parem. See on loorberitele puhkama jäämise vastand. Aga tegemist on positiivse, mitte negatiivse meeleseisundiga. Nad ei vaata rahulolematult tagasi. Nad vaatavad tulevikku ja tahavad areneda.“
Autor jõudis teadmisele, et meie potentsiaal on üks asi. See, mida me sellega ette võtame, on aga sootuks midagi muud.


See on anne! Seda ei saa mitte keegi õpetada!
Kui keegi saavutab midagi, mis on väärt kajastamist, kipume ütlema, et ta on erakordselt andekas. Annet ülemäära tähtsustades alahindame aga kõike muud. „Näib, nagu oleks suurepäraseid sportlasi õnnistatud erilise andega, see oleks peaaegu nagu mingi „asi“, mis on nende sees ja mis on meile ülejäänutele kättesaamatu – olgu see siis füüsiline, geneetiline, psühholoogiline või füsioloogiline. Mõnel „see“ on ja mõnel mitte. Mõned „sünnivad sportlaseks“, mõned mitte.“
Kallutatus loomupärase ande poole tähendab seda, et meil on varjatud eelarvamus nende suhtes, kelle saavutuste taga on suur töö, ning meie varjatud eelistus kuulub neile, kelle puhul arvame, et nad on elus oma koha saavutanud tänu loomupärasele andele. Me ei pruugi teistele sellist kallutatust tunnistada – me ei pruugi seda isegi iseendale tunnistada – ent see avaldub selgelt meie valikutes.
Kui me ei suuda mõista, kuidas sportlane, muusik või kes tahes on saanud hakkama millegi jahmatavalt imelisega, on meil kalduvus tõsta käed üles ja öelda: „See on anne! Seda ei saa mitte keegi õpetada!“ Teisisõnu, kui me ei saa täpselt aru, kuidas kogemused ja harjutamine aitavad inimesel saavutada tavapärasega võrreldes niivõrd silmapaistva taseme, oleme vaikimisi seadistatud nimetama seda inimest „loomupäraselt andekaks“. Loomupärast annet mütologiseerides päästame iseennast konksu otsast vabaks. Nii lubame endal praeguse olukorraga rahul olla.
Miks me eeldame, et see, mis määrab ära, kuhu me pikas perspektiivis välja jõuame, on meie anne, mitte meie jõupingutused? Andele keskendumine juhib meie tähelepanu kõrvale milleltki, mis on vähemalt sama oluline – jõupingutustelt.

Anne x jõupingutused = oskus
Galton on esimeses edu eeldusi käsitlenud teadusuuringus (1869 aastal) järeldanud, et need, kes saavutasid erakordseid tulemusi, olid märkimisväärsed kolmel moel: neil olid ebatavalised võimed, ent peale selle iseloomustas neid ka see, et neil olid kaks kindlat isikuomadust – erakordne innukus ja suur töövõime.
Autor selgitas kahe lihtsa võrrandiga kuidas jõuda andest saavutusteni. Need võrrandid on sellised:
anne x jõupingutus = oskus
oskus x jõupingutus = saavutus
Teooria ütleb, et kui jälgida identsetes oludes eri inimesi, sõltuvad nende saavutused üksnes kahest tegurist: andest ja jõupingutustest. Anne, s.t see, kui kiiresti meie oskused paranevad, on loomulikult tähtis. Ent jõupingutused on nendes võrrandites esindatud kahel, mitte ühel korral. Oskused ei ole sama mis saavutused. Ilma jõupingutusteta ei ole anne midagi muud kui kasutamata potentsiaal. Ilma jõupingutusteta ei ole oskused midagi muud kui see, mida te oleksite võinud teha, ent ei teinud. Jõupingutuste abil saab andest oskus ja jõupingutused on ka need, mis teevad oskused produktiivseks.

Südikad inimesed harjutavad sihipärasemalt
Võttes kokku teadmised ning aastakümnete vältel erialakirjanduses käsitletud andmed, jõudis autor järgmise järelduseni: südikad inimesed harjutavad sihipärasemalt.
Mis see sihipärane harjutamine autori vaates on?
Selgelt määratletud pikaajaline eesmärk.
Täielik keskendumine ja panustamine.
Vahetu ja informatiivne tagasiside.
Kordamine koos analüüsimise ja (tegevuse) täiustamisega.
Kui meil on oma võimetest kinnistunud arusaam, selgitame ebaõnne põhjusi pessimistlikult ning see omakorda sunnib meid rasketes olukordades alla andma ja selliseid olukordi koguni vältima. Seevastu edenemismõtteviisi korral selgitame ebaõnne optimistlikult ning tulemuseks on visadus ja uute proovikivide otsimine, mis meid lõppkokkuvõttes veelgi tugevamaks teevad. Edenemismõtteviis on autori poolt defineeritud kui optimistlik sisekõne kindla kavatsusega ebaõnn ületada.

Kuidas südikust kasvatada?
Kui soovite innustada oma last südikusele, küsige kõigepealt endalt, kui suure kire ja visadusega te ise oma elu eesmärkidesse suhtute. Ja siis küsige endalt, kui tõenäoliselt innustab teie kasvatusviis last teie eeskuju järgima. Kui vastate esimesele küsimusele „väga suure kire ja visadusega“ ja vastus teisele küsimusele on „väga tõenäoliselt“, siis kasvatategi juba oma lapses südikust.
Mitte kõigil südikuse võrdkujudel ei ole olnud õnne omada tarka isa ja ema, kuid kõigil, keda autor oli intervjueerinud, on olnud võimalik osutada mõnele inimesele oma elus, kes on õigel ajal ja õigel viisil innustanud neid püüdlema kõrgete eesmärkide poole ning andnud neile nii vajalikku enesekindlust ja toetust. „Ei pea olema lapsevanem, et kellegi elu muuta. Kui hoolid ja uurid tagamaad välja, saadki midagi ära teha. Püüdke mõista, mis inimeste elus toimub, ja aidake nad sellest olukorrast välja.“
Kõige tõenäolisemalt on meil lapsepõlves endale võetud kohustusega lõpule minemiseks vaja südikust, ent samal ajal suurendame me oma südikust selle protsessi käigus.
Südikust on võimalik arendada ja selleks on autori vaates kaks võimalust. Omal käel saab oma südikust kasvatada n-ö seestpoolt väljapoole: me saame oma huve süvendada. Saame kujundada rutiini, milles igapäevased väljakutsed aitavad meil oma oskusi täiustada. Saame oma töö siduda mõne väljaspool meid endid oleva eesmärgiga. Ja me saame õppida lootma olukorras, kus seis näib olevat lootusetu. Südikust saab kasvatada ka n-ö väljastpoolt sissepoole. Abiks on lapsevanemad, treenerid, õpetajad, ülemused, mentorid, sõbrad – südikuse arendamine sõltub väga suurel määral teistest inimestest.

Me ise seame endale piirid
Meil kõigil on omad piirid, mitte üksnes ande, vaid ka võimaluste poolest. Ent tihedamini, kui ise arvamegi, on need piirid meie enda seatud. Me proovime, meid saadab ebaedu, ning me järeldame, et oleme oma võimaluste lae saavutanud. Või siis muudame kurssi pärast paari esimese sammu astumist. Mõlemal juhul ei lähe me oma teekonnal nii kaugele, kui võiksime.
Südikus tähendab seda, et paneme ühe jala teise ette. Et olla südikas, tuleb jääda kindlaks huvipakkuvale ja eesmärgipärasele sihile. Südikus tähendab seda, et me pühendume päev päeva järel, nädal nädala järel ja aasta aasta järel raskele harjutamisprotsessile. Südikus on see, kui kukud seitse korda ja tõused kaheksa.

Loe edasi >