Tee iseloomuni

David Brooks jutustab silmapaistvate ajalooliste tegelaste lugude kaudu sellest, kuidas targa südameni jõutakse eluaegse järjekindla pingutuse abil.
Inimesed, kellest ta räägib, pole tingimata vooruslikud, küll aga on nad kasvatanud tugeva iseloomu. Brooks annab küllaga mõtteainet elu terviklikkuse teemal, näidates, kuidas luua seesmist sidusust.

Eeskuju on parim õpetaja. Sisemine areng toimub kõige kindlamini avatud südamega, kui puutume kokku inimestega, keda imetleme ja armastame. Eeskuju on parim õpetaja, see paneb meid nii teadlikult kui ka alateadlikult oma elu muutma. Eeskuju kaudu annab tark inimene edasi oma elu terviklikkuse. Nii ongi meie peamine töö olla pidevalt omaenda elus hoolivuse ja süvenemise eeskuju. Parim elu on suunatud kasvavale hingesuurusele. Rõõm, tänutunne ja rahu käivad sellega loomuldasa kaasas.

Seesmise terviklikkusega inimesed on rahulikud, vaoshoitud ja kindlad. Neis on kaalukust ja stabiilsust. Selleni pole nad jõudnud konfliktide ja väljakutseteta – pürgimine küpsuse poole on aidanud neil jõuda teatud sügavusele. Nii on nad veidi lähemal elu põhiküsimuste vastustele. Sügavad suhted heade inimestega aitavad igaüht seesmise sidususe suunas.

Tee iseloomuni algab inimloomusest arusaamisega. Me kaldume loomupäraselt olema liialt enesekindlad, isegi isekad. Kaldume end nägema maailma keskpunktina, justkui tiirleks kõik ümber meie. Iseloom kujuneb seesmise vastasseisu tulemusel, pidevalt sellesse panustades.

Tarkus algab epistemoloogilisest tagasihoidlikkusest, ütleb Brooks. Maailm on mõõtmatult keerukas. Inimese mõistmisvõime on piiratud ja me ei hooma täielikult isegi oma vaimu alateadvuse sügavikke. Tagasihoidlik inimene mõistab, et tarkus ei tähenda teadmisi. Tarkus kerkib välja intellektuaalsete vooruste kogust. Brooksi jaoks tähendab tarkus mõistmist, kuidas toimida, kui puuduvad täiuslikud teadmised.

Brooksiga neil teemadel kaasa mõeldes suureneb tõenäosus, et meie elamisoskus paraneb ja välised pürgimused leiavad tasakaalu seesmiste püüdlustega. Ja seejuures – iseloomu ei ehitata ainult raske töö ja karmusega. Seda ehitatakse eelkõige pehmelt, armastuse ja rõõmu abil. On väärt teha sellest oma igapäevatee.

Kui lugesin ingliskeelses maailmas tunnustatud kolumnisti ja mitme tuntust kogunud raamatu autori David Brooksi teost „Tee iseloomuni” ‒ alustasin originaaliga ja jätkasin pisut hiljem hea eestikeelse tõlkega ‒, siis ma rõõmustasin ja üllatusin korraga. Rõõmustasin, sest paljud raamatus esitatud mõtted kõlasid minu elukogemuse tõttu veenvalt, ja üllatusin, sest ei oodanud, et seni minu silmis enamjaolt muudele teemadele pühendatud Äripäeva raamatute hulka oli nüüd sattunud pisut teistsugune, inimese sisemist mina analüüsiv teos. See raamat kutsub tänapäevases kuulsuse- ja saavutusekeskses maailmas omaenese rolli mõtestama ning jääma raskustest hoolimata alati kindlaks tulemuslikule pühendumisele.

Võin seda raamatut soovitada igale inimesele ja kindlasti neile, kes tegutsevad loomingulises, avaliku elu või äri valdkonnas. Eriti soovitan seda neile, kes tahavad kestvat tulemust, olgu nad juhid või mitte.

Raamatus rõhutatakse, et kõigil on elus raskeid perioode, mil nad tunnetavad, et on segaduses. Nagu autor ütleb, „mõrasuses” pole midagi häbenemisväärset. Ta toob näiteks anglo-ameerika kultuuriruumi kuuluvad väljapaistvad isikud, kuulsad kindralid, ühiskonnategelased, kirjanikud ja tippsportlased, isegi Püha Augustinuse, aga ka lihtsad inimesed, kes on raamatu tegelastele või autorile endale sellest kirjutanud. Nad kõik on oma mina teadvustamisel läbi käinud sarnase teekonna ja kas mõnes mõttes või ka otsesõnu põhjast läbi käinuna tõusnud kõrgemale tavapärasest rööprähklevast, osaliselt edevusest ja rohkem-on-parem-arusaamast kantud eluviisist.

Autor rõhutab, et igaühes meis on kaks „Aadamat”. Esimene on lihtsustatud, saavutusvajaduse põhine ja teine püüdleb väärika, kuid empaatilise, oma nõrkusi ületava tervikliku isiksuse poole. Just sellele teisele Aadamale kuulub autori poolehoid. Kuigi ameerikaliku traditsiooni kohaselt on tekstis palju kristlikule raamistikule viitavat, siis sisuliselt on tegu üldinimliku eetilis-moraalse imperatiivi leidmisele pühendatud rännakuga, mis lausa otsesõnu tõukub Emmanuel Kanti filosoofilisest kõvera puu kujundist. Kõvera puu kujund sümboliseerib autori jaoks inimese mina arengukäiku.

Varem või hiljem tekib inimesel vajadus oma elu korrastada, anda sellele iseenda ja teiste jaoks sügavam mõte ning vabaneda kõigest, mis seda takistab. David Brooks tõestab näidete varal, et ajaloo väljapaistvatel isikutel on olnud tugev soov oma elu mõtestada, olgu siis seda kannustanud juba varajases lapsepõlves ilmnenud vajadus raskustega toime tulla või hilisemas elus, näiliselt eduka karjääri tipphetkel kerkinud sisemine sund. Selle mõtestamise tulemuseks on väärikuse ja otsustavuse, kannatlikkuse ja mõistmise, sihikindluse ja pühendumise vundamendil rajanev tegevus, mis ongi kinnistanud neile inimestele koha ühiskonna mälus ja inimeste südameis.

See on raamat tõelistest edulugudest ‒ nii inimese enda kui ka maailma jaoks.