Võimatu edu

Hea raamat sellest, kuidas pidevalt muutuvas maailmas ja tehnoloogia arengu loodud uutes võimalustes on Nokia suutnud teha radikaalseid pöördeid, et neid võimalusi ära kasutada.

Üksikisiku roll on nende muudatuste algatajana suur, elluviijana on aga organisatsioon ja selles toimuvad protsessid olulised.

Minu tänaseks üle 15 aasta kestnud töösuhe Nokiaga algas uue aastatuhande esimesel päeval. Lepingu alaservas on kuupäev 01.01.2000. Nokia aktsia maksis siis 45 eurot ja tõusis 5 kuuga 63 eurole. Ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas see võimalik on. Ollila ja tema kuulus viisik tegid lihtsalt imesid. Minu esimese Nokia optsiooni tasemeks märgiti 67 eurot ja ma mõtlesin, et olen sattunud kullasoonele. Aasta hiljem oli IT-mull lõhki ja 2001. aasta septembris maksis Nokia aktsia 15 eurot. Pool aastat hiljem oli see aga jälle kahekordistunud ja Nokia oli „back in business“. Sealt edasi jätkus Nokia edulugu vahelduva eduga kuni murrangulise 2008. aastani. Apple hakkas mobiilimaailma suurte sammudega muutma ja lõikas Nokia ligi 40-protsendilisest turuosast järjest suuremaid tükke.

Ma ei ole ise kunagi Nokia mobiiliüksuses töötanud. Olen müünud operaatoritele võrguseadmeid, kuid näinud Nokia peakontoris Espoo Keilalahtis loomulikult ka kõike mobiilide ümber toimuvat ja virvarri üsna lähedalt. Nokia üksustel olid ühised Nokia väärtused ja meie eesmärgid olid üldjoontes paljuski sarnased. Mul õnnestus 2000ndate alguses võtta osa ka Ollila 400 Nokia tippjuhi strateegilisest arutlusest. Saalis oli mitukümmend ümmargust lauda ja saali keskel istusid Jorma Ollila, Sari Baldauf, Pekka Ala-Pietilä, Matti Alahuhta ja Olli-Pekka Kallasvuo. Nägin ja tundsin, kuidas see kuulus viisik suutis kõik kohalolijad panna hingama ja mõtlema samas taktis. See oli tõeliselt inspireeriv õhkkond, kus kõiki ettepanekuid ja arutlusi kuulati väga tähelepanelikult ning seejärel valiti ja viidi ellu säravaimad.

Minu arvates saabus mingis mõttes murdepunkt hetkel, kui Ollila kuulus võtmegrupp hakkas lagunema. Mul on siiani arvutis meilid 2004. aasta detsembrist, kui tulid teated Sari Baldaufi ja Matti Alahuhta lahkumisest Nokiast. Nokia Dream Team hakkas vaikselt laiali lagunema ja sellel pidi olema mingi mõju ka Nokia edasisele käekäigule. Sellele seigale pühendab raamatus mitu lehekülge ka Ollila ise. See tähendas täiesti uut organisatsiooni ja uusi inimesi juhtpositsioonidel. Ja see sattus juhtuma ajale, mil pidi tegema väga olulisi strateegilisi otsuseid Nokia tuleviku osas. Samas oli Nokia turuosa kasvanud nõnda suureks, et konkurentidel, ja mis veel hullem, ka osal mobiilioperaatoritest klientidel oli vaid üks eesmärk: õõnestada kõigi vahenditega Nokia turuosa.

IT- ja telekomiäri ajalugu on olnud üks suur n-ö ärategemiste jada. Ollila kirjutab oma raamatus sirgjooneliselt konkurentsist Motorola, Siemensi, Apple’i, Microsofti ja nii mõnegi teise tuntud tegijaga. Viimase kümne aastaga on siin toimunud tohutult palju. Nokia on nüüdseks omandanud nii Motorola kui ka Siemensi võrguseadmed, aga samas on olnud sunnitud Microsoftile loovutama oma kroonjuveeli, mobiiliüksuse. Üks esmapilgul lihtne otsus võib olla 150 aastat edukalt turul olnud firmale saatuslik. Ollila kirjeldab oma raamatus väga avameelselt, kuidas Nokia käekäiku määravad otsused sündisid ja milline näeb välja ühe globaalse firma juhi tööpäev kõigi oma rõõmude ja muredega. Ta räägib otseselt, kus tehti tema arvates vigu ja mida oleks võinud ja tulnud vältida.

See raamat ilmub eesti keeles ajal, mil Nokia on andnud teada järjekordsest suurtehingust: ühinemisest Alcatel Lucentiga. Kas see õnnestub ja kus on Nokia 10 aasta pärast, näitab aeg. Üks on aga selge, ilma Jorma Ollilata oleks Nokia ajalugu olnud kindlasti paljuski teistsugune. Tema ääretust teadmiste ja kogemuste pagasist on meil kõigil väga palju õppida. Ja esmapilgul võimatu edu võibki teoks saada.

Raamatus „Võimatu edu” kirjeldatakse haaravalt Nokia pikaajalise juhi Jorma Ollila minavormis jutustuse kaudu Soome arenemist põllumajanduse ja metsatööstuse maast maailma üheks juhtivaks tööstus- ja teadusriigiks. Teos võiks olla omamoodi avastusretkeks Eesti noortele, kes ei pruugi teada Jorma Ollila nime, ja inimestele, kes on Soomet tundma õppinud telereklaamide kaudu. Paljudele on Soome meelde jäänud 1990ndate alguse majanduskriisis oleva riigina, mille olemusest äsja taasiseseisvunud Eestist vaadatuna oli raske aru saada. „Võimatu edu“ kaudu saame tungida Soome ja soomlaste pealispinnast sügavamale.

„Meid läänesoomlasi peetakse napisõnalisteks, sirgjoonelisteks ja pisut mühaklikeks, aga me peame enamasti oma sõna. Lõuna-Pohjanmaalt pärit inimesed ei näita tavaliselt oma tõelisi tundeid: need peidetakse kuhugi sügavale hingesoppidesse, aga teod räägivad seda selgemat keelt. Tunnen endas ära jooni, mis on ilmselgelt pärit just Pohjanmaalt,“ kirjeldab Jorma Ollila piirkonda, kus ta on pärit. Pohjanmaa elanikke iseloomustab ettevõtlikkus ja suurelt mõtlemine. Pea igas, põhiliselt põllumajandusega tegelevas peres olid vaibakudumise teljed, just Pohjanmaalt siirdus väga palju inimesi 19. sajandi teises pooles Ameerikasse. 500 elanikuga Tuuri asulas on Soome suuruselt teise käibega „külapood“, Alahärmas on Soome suurim fantaasiamaailm Powerpark (mille seina taga valmistatakse globaalsele turule silindreid). Jorma Ollila viitab raamatus mitmeid kordi oma lapsepõlvekodule, kohale, kust ta sai kaasa tööarmastuse ja aususe ning soovi muuta maailma.

Kui valida raamatust üks mind kõige enam kõnetanud tsitaat, siis see oleks: „Kui ma hiljem seisin ärimaailmas silmitsi võimatuina tunduvate olukordadega, järgisin kodus õpitud mõtteviisi. Kõik on võimalik, kui ainult õppida, uurida ja teha kõike korralikult. Nokia oli täis inimesi, kes mõtlesid samamoodi. Me polnud nõus uskuma, et miski võiks olla võimatu. Maailm on täis võimalusi sellele, kes teab, mida teeb. Ilma süvenemise, õppimise alandlikkuse ja keskendumiseta ei sünni midagi väärtuslikku.“

Jorma Ollila kujunemisel mängis suurt rolli nii aktiivne osalemine üliõpilaselus: „… kes on juhtinud üliõpilasorganisatsiooni 1970ndate Soomes, teab kahtlemata, mis on poliitika, läbirääkimised, lehmakauplemine ja oportunism,“ kui gümnaasiumi ajal õppimine Suurbritannias: „Minu jaoks oli Atlantic College rahvusvahelistumise kool. Õppisin elama ja töötama kõrvuti teistest kultuuridest tulevate inimestega.“

Soomes võib siiani märgata 1970ndate varje, kuigi pankade mõju ettevõtete juhtimisele on vähenenud. Raamatus kirjeldatakse panku järgmiselt: „Soomes olid suured pangad harjunud ootama kliente, kes tulid siis alandlikult oma ettevõtmiste jaoks laenu küsima. Pankade esindajad istusid ettevõtete juhatustes, kandes samal ajal hoolt oma huvide kaitsmise eest pankadevahelises konkurentsis. Pangad olid tööstusettevõtete suuromanikud ja kõik ettevõtted olid sunnitud elama krediidipiirangute järgi.“

London Schools of Economics magistriprogrammi lõpetamise järel seisis 28aastane Ollila valiku ees, kas jätkata õpinguid, saamaks doktorikraadi, või alustada tööd finantsalal. Tolle aja Jorma Ollila seab kahtluse alla, kas Soome ettevõtetes on vaimset elu: „Kas ma tahan ühel päeval olla kabinetis istuv autoritaarne juht, kes langetab otsuseid pärast viiendat klaasi konjakit? Kas ma tahan loobuda oma lõbuks mõtlemisest ja muutuda libedaks kaupmeheks, kes naudib nädalatepikkusi läbirääkimisi vene politrukkidega?“

Ilmselgelt oli Ollila saanud nuusutada vaba maailma tuuli ja otsis suuremat väljakutset. Juhuslikult tegi tööpakkumise ameeriklaste Citibank ja Jorma Ollila ülesandeks oli luua Soome esindus. Citibank andis noorele juhile tähtsa kogemuse: „Õppisin ka, kuidas kliendi eest lõpuni hoolitseda. Kliendile peab jääma mulje, et teenuste müüja tõepoolest hoolib temast ja on valmis tegema tema heaks peaaegu kõike. Sain teada ka peadpööritava tõe: paljud ärivaldkonnad, isegi rahvusvaheline pangandus, elavad ainuüksi klientide rahulolust.“

1985. aasta veebruaris alustas Jorma Ollila tööd Nokias ja seiklus kestis 25 aastat. Nokiasse võttis ta kaasa Citibankis õpitu: juhid peavad ringi sõitma, kohtuma klientidega, õppima uusi asju ja omi tooteid müüma. Juht on mentor ja abistaja, mitte kontrollija ja vaatleja.

Nokia asutati 1865. aastal, ning on oma 150 tegevusaasta vältel jätkuvalt muutunud: paberitootmise kõrval on valmistatud kummikuid, kaableid, autorehve, koduelektroonikat.

Jorma Ollila tõusmist Nokia peadirektoriks ja firma saamist maailma suurimaks mobiiltelefonivalmistajaks on raamatus kirjeldatud detailiderohkelt. Raamat „Võimatu edu“ on suurepärane äri- ja juhtimisõpik ning strateegia käsiraamat, kus lisaks edule analüüsitakse avatult ka ebaõnnestumisi ja möödalaskmisi.

Jorma Ollila: „Citibankis sain selgeks, et juht ei juhi kastikesi ega organisatsiooni, vaid inimesi. Juht, ka suures organisatsioonis, peab tundma huvi inimeste vastu, sest ainult tänu inimestele sünnivad tulemused. Hea juht peab oma inimesi tundma. Hea juht peab olema ka valmis liigutama erakordseid inimesi väljaspool organisatsiooni ja kaste.“

Jorma Ollilale meeldis Nokia organisatsiooni regulaarselt raputada, et ettevõte ei kaotaks uuenemisvõimet: „Tublidele inimestele tuleb anda palju vastutust ja võimu: kuni kolm korda rohkem, kui nad oskaksid uneski näha. Töötajat, kes tahtis endast anda parima, ei tohi ühe eksimuse eest karistada, aga igast veast peab õppima. Iga läbikukkumine või eksimus kujutab endast tohutut infopaketti, mida ettevõte peaks suutma enda huvides ära kasutada.“

Kõige rohkem „raputas” Jorma Ollila iseennast ning raamatus on selgelt jälgitavad kahtlused ja enesekindluse suurenemine edu kasvades. Jorma Ollila saavutas oma meeskonnaga meeletu edu, näitas, et Soomes võib toota ka hobusest väiksemaid ja mitte põrandale kinnitatavaid, lõpptarbijale suunatud tooteid. Paberitööstuse seadmeid valmistava riigi kuvand sai täiendust disaini ja brändingu alal ning uue globaalse tegija näol.

Raamatus on kiirust ja ohtlikke kurve. Koostöö- ja müügiplaane on Nokia pidanud Ericssoni, Sony ja Alcateliga, raamatus on kirjeldatud Jorma Ollila kohtumisi Steve Jobsi ja Bill Gatesiga ning Nokia keerulisi suhted operaatoritega, majanduskriiside mõju ja iPhone’i tuleku mahamagamist. Ainulaadne on Nokia suure viisiku, nn Dream Teami koostöö kirjeldus.

Nokia oli kasvulavaks juhtide põlvkonnale, kes annavad Soomes tooni tänapäevalgi: esimese Nokia hitttelefoni loonud Pertti Korhonen on Outoteci peadirektor, kommunikatsioonijuht Lauri Kivinen juhib riigitelevisiooni YLE, strateegiajuht Mikko Kosonen on innovatsioonifondi Sitra eesotsas, Matti Alahuhta tõstis Kone uutele kõrgustele ja on 2015. aasta jaanuarist Soome Tööstuse Keskliidu juht.

Kahjuks käis ettevõte kasvuga kaasas ka negatiivseid pooli, ei suudetud olla enam paindlik ega kuulata kliente. Mobiiliüksuse juht ja Nokia brändi looja Anssi Vanjoki: „Nüüd on see siis käes, Nokia on lõplikult bürokratiseerunud! Täna astus minu kabinetti insener, kes ütles oma ametinimetuseks ringing tone expert. Kujutage ette, meil on nüüd oma ringing tone expert.“ Raamatu põhiosas on kajastatud sündmusi kuni 2010. aastani ja täiendatud lõppsõnas kuni 2013. aasta septembrini, mil sai teatavaks Nokia mobiiltelefonide üksuse müük Microsoftile.

Soomes on alati Rootsi poole veidi alt üles vaadatud, seda on hoomata ka raamatus: „Maailm algab Arlanda lennuväljalt,“ oli Nokias 1990ndate lõpus kombeks öelda. Sellest ajast saadik on poliitilised muutused ja paranenud transpordiühendused toonud võõrad kultuurid üksteisele palju lähemale. Muutust on kirjeldatud lausega „The world is flat“.

Raamatu teeb väärtuslikuks detailirohkus ja pühendumus: koos kaasautori Harri Saukkomaga on teost kirjutatud üle kümne aasta. Lugemise kõrvalt tasub internetist üles otsida tekstis esinevate telefonide tüübinumbreid, see on nostalgiline matk ajalukku.

Soovitan raamatut „Võimatu edu“ kõigile, kes on Soomest, Eesti olulisemast kaubanduspartnerist, ja ettevõtlusest huvitatud. See on äärmiselt vajalik lugemisvara nii startup-ettevõtjatele, kogenud ärihaidele kui ka ametnikele. Võib mõista, miks utsitas president Lennart Meri otsima Eesti oma Nokiat. Raamatu lugemine on kui sõbralik vestlus Jorma Ollilaga, Eestile kõige lähemal asuva globaalse ettevõtte juhiga. Kättesaamatu on muutunud hoomatavaks.

Raamatus on tunda kasutamata võimaluste kirbet maitset: „Tegelesime õigete asjadega, ent tulemused olid sellest hoolimata kesised. Proovisime teha kõike seda, mille Apple, Google ja Microsoft on hiljem ellu viinud.“ Samas on raamatu lõppsõnaks: „Tuleb uskuda inimestesse ja oma töösse. Praeguses jätkuvalt individualiseeruvas õhkkonnas on tõusnud taas võtmepositsioonile meeskonnavaim, oskused ja avatud mõtlemine. Seda on kerge öelda, aga usun siiski, et näen veel mitut Nokia imet.“

Nokia on peale mobiiltelefonide üksuse Microsoftile müümist näidanud häid tulemusi. Lisaks teatas Nokia 2015. aasta 14. aprillil oma konkurendi Alcatel-Lucenti ostmisest. Tehingu väärtus oli 15,6 miljardit eurot ja teoks tehti tehing, millest Jorma Ollila omal ajal loobus.

Kas siit algab Nokia meeletu edu?