Kuidas naised otsustavad

Suhtusin alguses suure eelarvamusega ameerikalikku eneseabiraamatusse „Kuidas naised otsustavad“. Kartsin, et tegemist on järjekordse „Naerata rohkem ja siis oledki nagu mees“-tüüpi mannavahuga.

Aga ei ole! Umbusk asendus mul lugedes üsna kiiresti ahaaelamustega: „Miks ma küll seda varem ei teadnud!“ või „Täpselt nii juhtus mu endaga!“ Neuroteadlasest autor, professor Therese Huston kirjeldab nimelt mitte niivõrd naiste ja meeste erinevusi, kuivõrd hoopis sarnasusi. Kardan, et nii mõnigi naine ei tunne oma tugevusi – selle raamatu abiga saab need endas hästi esile tuua. Julgustust annab tõsieluliselt lai palett kirjeldusi naiste täiesti põhjendamatult halvemaks hindamisest, eriti võrreldes meestega. Teadmine, et sind pole kuidagi kehvemaks loodud, annab ehk meelekindlust ja jõustab Eesti naisi tegema rohkem seda, mida nad ise tegelikult teha tahavad. Naissoo kohta kasutatavad piiravad ja takistavad stereotüübid tekitavad kahju nii naistele endile kui ka kõigile teistele.

Kuidas ja miks?
Igapäevaste kahjude kohta on raamatus ridamisi elulisi, tõenduspõhiseid näiteid – alates Credit Suisse’i uuringust, mis põhineb pea 2400 rahvusvahelise korporatsiooni 2005.–2011. aasta äritulemustel, kuni kirjelduseni sellest, milliste mõtete tekkimise tõttu võib ostja kaubanduskeskuses teepaki eest põhjendamatult suure summa välja käia. Huston osutab elugiidina naiste ümber iga päev toimuvale: kuidas märkamatute võtetega tarku ja tugevaid naisi otsustamisest eemale tõrjutakse või kus naised ise kergesti alla annavad, kuidas naisi põhjendamatult kritiseeritakse või kuidas naised ise liiga kriitilised on. Iga mure lahendamiseks annab professor Huston selged juhised.

Praktilised nõuanded kõlbavad hästi ka meestele, kuna põhinevad inimmõtlemise teaduslikul analüüsil. Üht äratundmishetke kogesin näiteks siis, kui lugesin värbamisvestluste hindamisest ja selle põhjal otsustamise karidest. Ehkki olen aastaid kasutanud värbamisel proovitööd, oskan nüüd struktureeritud värbamisvestlust paremini analüüsida, mis omakorda aitab teha õigema otsuse. Kõige rohkem võiks raamatust kasu olla nii nais- kui ka meessoost kõhklejatel – nii neil, kes iseendas kõhklevad, kui ka neil, kes on naiste suhtes umbusklikud.

Juhilt oodatakse otsustamist ja see on tulemuse eest vastutamise kõrval teise tegevusena n-ö tema palga sees. Kas mehed on loomu poolest tõesti otsustavamad kui naised?

Teadlaste seas ei ole vaidlused selles küsimuses lõppenud, aga praegu paistab vastus olevat, et arvatavasti mitte. Üldiselt arvatakse organisatsioonides, et naised hoolitsevad ja mehed juhivad. Kas naistele omasem koostöövalmidus ja parem intuitsioon olukorra hindamisel ei sobi ärimaailmas otsustamisega kokku – nendel teemadel kirjutab Ameerika kognitiivpsühholoog Therese Huston oma raamatus „Kuidas naised otsustavad“.

Milline otsustaja on naine?
Selle raamatu esimene ülesanne on küsida, missugusteks otsustajateks me naisi peame. Mille poolest nii meeste kui ka naiste arvates nende otsustamine erineb? Mida me peame otsustamise juures naiste tugevateks ja mida nõrkadeks külgedeks? Raamat vastab neile küsimustele rahvusvaheliste uuringute tulemuste ning ka naiste endi lugude põhjal. Iga peatüki lõpus on teema lühidalt kokku võetud, mis võimaldab lugejal lihtsalt asju enda jaoks üle korrata. Samuti on igal teemal võimalus ka küsimustike abiga oma suhtumist hinnata. Raamat ainult ei küsi, vaid pakub ka tasakaalukaid lahendusi.
Raamatu algul käsitleb autor Singapuri äriülikooli teadlase Brescolli uurimust, mis näitab, et mees ja naine võivad ühel ja samal viisil öelda üht ja sedasama asja, kuid ikkagi kaldume mõtlema, ilma ise oma alateadlikku eelhoiakut tajumata: „Sellest mehest võib tõepoolest asja saada, aga sellest naisest ei tule küll muud kui tüli.“ Uuring kinnitab, et oleme 21. sajandil endistviisi piiravate uskumuste ja soostereotüüpide küüsis. See raamat aitab meil neid teemasid teadvustada, leida lahendusi ja saada seeläbi targemaks juhiks.

Naised kriitilises olukorras
Autor ise ütleb eessõnas, et see raamat on mõeldud kõigile naistele, kes hoolivad oma karjäärist. Siit peaksid oma küsimustele vastused leidma kõigis tööelu etappides naised, nii need, kes esimesele täisajaga töökohale kandideerivad, kui ka need, kes karjääri keskel ametipuhkuse võimalust kaaluvad.
Usun, et see raamat on kasulik ka meestele, kes tahavad teha oma organisatsiooni võimalikult tugevaks ja hoolivad enda ümber olevatest naistest. Soovitan seda raamatut, kui tahate juhina andekaid naisi oma organisatsioonis hoida ning vajate strateegiaid, kuidas muuta organisatsioonikultuuri nii, et naiste otsuseid hinnataks õiglaselt ning teie organisatsioon oleks mitmekesisem ja soolistest eelarvamustest vabam.
Väga oluline osa raamatust käsitleb kriitilistes olukordades otsustamist. Autor selgitab, et pingeolukorras lähenevad mehed ja naised riskantsetele otsustele väga erinevalt ning toob näiteid olukordadest, milles korraga on otsustajate hulgas nii „riskialtid“ mehed kui ka „riskiteadlikud“ naised. Kui otsustajate hulgas on rohkem naisi, suudab organisatsioon tõenäoliselt väikestele pingetele osavamalt reageerida ega lase neil suurteks kriisideks kasvada.

Enesekindluse nupp
Kui vaadata ka Eestis tehtud uuringuid, siis võib näha, et üks põhjuseid, miks naisi on juhtidena vähem kui mehi, on naiste väiksem usk enda võimetesse. Raamatus on sellest pikemalt juttu ning autor annab ka nõu, kuidas ja millal „enesekindluse nuppu“ kasutada. Autor analüüsib, et naiste enesekindluse lõhe on suurim valdkondades, mida ühiskonnas peetakse mehelikeks või naiselikeks. Seda teemat on hea lugeda just neil inimestel, kes tegelevad juhtide värbamise ja edutamisega.
Kindlasti võib see raamat aidata nii meestel kui ka naistel otsuste langetamist parandada ja ma loodan, et me leiame ka Eestis naisi üha sagedamini otsustajate seast. See raamat saab siin abiks olla.