Positiivne psühholoogia

Mis raamatuga on tegu ja kellele see on mõeldud?

Selles raamatus annab autor lugejale hea ülevaate, mis kõik positiivse psühholoogia alla mahub. Raamat ei lihtsusta õnneks seda teemat liigselt. Ei ole kindlasti nii, et kui tahad, et tuleks hea päev, siis tuleb vaid peegli ette seista ja öelda: „Olen ilus, tark ja sale ja mul tuleb hea päev.” Nõnda oma peegelpilti vaadates võib tulemus olla oodatule hoopis vastupidine. Tihti alahinnatakse seda teadmist, kuidas enesesisendus tegelikult kujuneb ja mis tingimustel su enda mõte tundeid ja kehalisi aistinguid kaasa veab. Positiivne psühholoogia ei vaata ainult positiivset poolt. Pigem on taotlus vaadata elu tema mitmekülgsuses ja võimalikult realistlikult, seejuures ikka eesmärgiga inimeste maailma negatiivset tajunihet vähendada.

Seda muret maailmal vähemalt ei ole, et oleks positiivsust liiga palju. Ikka on kõike liiga vähe ja ikka on kõik halvasti – hala lõppu ei paistaks, kui seda ise ei otsusta lõpetada.

Kellele võiks raamat huvi pakkuda?

Kõigile enesejuhtimispsühholoogia huvilistele. Haritumas maailma osas vast ei pääse inimene enda sisse vaatamisest ja oma sisemaailmaga tuttavaks saamisest. Oluline on teada, millised on parimad viisid iseendast mõtelda. Hiina vanasõna ütleb, et inimene võib mõelda, et ta suudab või et ta ei suuda – mõlemal juhul on tal õigus. Selle kaudu tekib teha tahtmine. Üks olulisemaid inimese oskusi on aru saada, kuidas minu tunded ja mõtlemine olukorrast, kus ma parajasti olen, mõjutab minu teha tahtmist ja seda, mida ma selles olukorras tunnen. Seda oskust õpetavad paljud nõustamise liigid. Mida inimene suudab siis rohkem, kui ta on heas meeleolus? Inimesed ei tea, kui palju nad saavad oma meeleolu mõjutada. Positiivne psühholoogia õpetab kindlasti seda, et inimene saab oma seisundeid ja tundeid valida. Kui sa sellel tasemel ennast nii juhid, et oskad jälgida, kuidas tunded annavad sinu olukorra tajule tähenduse, kuidas see tähendus mõjutab sinu meeleolu ja tegutsemist, siis saad sa iseenda paremaks peremeheks, sa saad juurde väga palju seda nii vajalikku argumenteeritud enesekindlust. Kui suudad oma sisemaailma seirata ja kaitsta, ei saa välisilma stressorid sind enam niisama lihtsalt kätte.

Mis on positiivse psühholoogia idee?

Kui inimene negatiivseid mõtteid lõputult kordab, siis tal tekivad automaatsed tahtele allumatud negatiivsed reaktsioonid. Positiivse psühholoogia ühe rajaja Martin Seligmani idee põhineb aju-uuringute faktidel: nii nagu õpitud abitus on negatiivsete tunnete ja kogemuste kordamine, on võimalik õppida ka positiivseid asju märkama, salvestama, neile keskenduma. Võib tunduda ogar, kui inimene aina kordab, et küll see asi läks ikka hästi. Kuid positiivses meelolus püsimist on võimalik õppida. Inimesed saavad õppida jälgima, kuidas ja mida nad räägivad, tunnevad, mõtlevad ja kuidas see nende seisundit mõjutab. Me ei pääse negatiivsetest kogemustest, aga neid on võimalik paljudel viisidel leevendada.

Inimese saatuse määrab olulises osas see, mil määral ta oskab muuta oma negatiivseid tundeid neutraalseks ja konstruktiivseks.

Inimesele on loomuomane maailma lihtsustada ning sellega tuleb leppida. Daniel Kahneman on öelnud: „Me ei saa midagi parata, et suhtume oma käsutuses olevasse piiratud infosse, nagu olekski see kõik, mis on teada. Me loome kättesaadava info põhjal parima võimaliku loo, ja kui see on hea, siis usume seda. Paradoksaalselt on sidusa loo konstrueerimine lihtsam, kui teame vähe – kui tükke, mida puslesse sobitada, on vähem. Meie lohutav veendumus, et maailm on arusaadav, toetub tugevale vundamendile: meie peaaegu piiramatule võimele eirata oma teadmatust.” Kahnemanile võiks lisada, et lugu võib olla inimesele hästi mõjuv või halvasti mõjuv ja seda saab ikka varem või hiljem selgelt teadvustada.

Viimasel ajal on Eestis üha laiemat kõlapinda leidnud kaks uut sõna: teadvelolek ja vooseisund või kulgemine. Mis on nende seos positiivse psühholoogiaga?

Positiivse psühholoogia üks oluline eesmärk on selgema teadvuse tekitamine, teadvelolek – inimesel on võimalik õppida endaga paremas kontaktis olema, ennast paremini tajuma, jälgima ilma pingutuseta oma seisundit, tundeid, mõtteid. Teadveloleku tehnikaid rakendatakse Eestis paljudes teraapiates – õpitakse maailma ja iseennast selle sees hinnanguvabalt tunnetama, vaatlema, juhtima. Vaatadki nii, kuidas on.

Teadveloleku juurde kuulub ka ajateadlikkus. Kui inimene ei võta enda elus kohal olemiseks aega, siis ühel hetkel lööb ta käsi kokku, et kuhu see aeg kõik läinud on. Oma elus täiega kohalolekut tuleks väga tõsiselt harjutada. Sisemise aja kujundamine on positiivse psühholoogiaga tugevasti seotud.

Vooseisund on teadvuse seisund, mille puhul on inimene nii pühendunud, et ajataju muutub ja kohalolek iseendas ja oma tegevuses on ülisuur. Arvatakse, et vooseisundis on saavutatud parimaid tulemusi, milleni inimesed üldse on jõudnud.

Mainisite enne Hiina vanasõna. Positiivsus ja subjektiivne heaolu seostuvad meil tihti idamaade filosoofiaga. Kui palju on positiivsel psühholoogial sellega seost?

Positiivse psühholoogia allikate seas on olulisel kohal idamaised õpetused ja praktikad, selles on väga suur budistlik alge: inimese kannatused tulenevad sellest, et ta võtab kramplikult kinni asjadest, inimestest ja ideedest, aga see kõik muutub kogu aeg ja tulemuseks on ikka ja jälle tühjad pihud. Mida aga kindlasti on vaja, on keskendumine oma sisemistele jõududele ja spirituaalsele arengule. Ka hinnanguvabadus on väga oluline. Dalai-laamale on lääne inimesed palju kurtnud, et nende sisemaailm oleks küll tasakaalus, kuid nad ei saa midagi parata väljast peale tuleva stressi ja töökoormuse vastu. Kuid dalai-laama olla selle peale küsinud: „Kus te siis samal ajal ise olete, kui see stress väljast peale tuleb? Kas teid pole kodus?” Sinu sisemaailm on see kindlus, kus sul on oluline olla ise oma peremees. Inimene saab ise valida, mida maailmast võtta ja mida mitte.

Kuidas on lood optimismiga?

Head uudised on, et optimismi on võimalik õppida ja seda tasub teha. Optimistidel on üldistunud enesekindlus. Argumenteeritud enesekindlus on maailmas üks kõige defitsiitsemaid kaupu. Inimesed kipuvad ise enda enesekindlust kahandama sellega, et nad piitsutavad ennast ja ütlevad sisekõnes ennast tühistavaid ja vähendavaid lauseid – nad sisendavad kogemata ise seda teadvustamata, et nad pole piisavalt head. Arvatakse, et optimistid kalduvad probleemi eitama. Uuringud aga näitavad, et tegelikult on vastupidi. Kuna optimistidel on rohkem enesekindlust, teevad nad samade tingimuste juures tegelikult rohkem ära. Optimistidel on ka oma tervist hoidev käitumismall, nende füüsiline tervis on parem kui pessimistidel. On palju põhjusi iseendas positiivsust arendada.

Positiivsus ja juhtimine?

Konsulteerisin äsja üht väga head juhti, kes aga oma e-kirjavahetuses oli hästi negatiivne. Ta õppis kontrollima, et lisaks edaspidi kindlasti ka iga kriitilise märkuse juurde mingi väljapääsu või ettepaneku. Kui ta oli kolm kuud sellist konstruktiivsust arendanud, siis ta ütles, et tal on endal tuju paremaks läinud. Mida siis veel tahta? Kui oleme harjutanud inimestega, et nad juhtidena tunnustaksid rohkem, siis selgub, et see, mis paneb inimesi süstemaatiliselt lahke olema, on see hea tunne, mida tunnustamise ajal ise kogetakse. Öeldes teisele lahket asja, läheb endal tuju paremaks.

Heas meeleolus inimesed jaksavad rohkem, neil on energiat rohkem, nad võtavad asju jõudsamalt ette, on julgemad. Oluline on ka see, et kui inimene tunneb ennast hästi, siis on ka teda ümbritsev õhkkond parem. Pahur juht mõjub ka ümbruskonnale kahtlaselt, suure tõenäosusega mitte väga hästi.

Kuidas on Eestis subjektiivse heaolu ja õnnega seis?

Eestlane eelistab kindlasti olla realist. Klaas on nii pooltäis kui ka pooltühi. Ei pea üles kruttima ei üht ega teist. Suu kõrvuni vedamine tundub eestlasele rumal. Ka õnnelik olek ei tundu soliidne, õnn on eestlase jaoks üle ekspluateeritud. Pigem on subjektiivne heaolu, oma eluga rahulolu see, mida võib endale tunnistada, et seda võiks julgeda tahta küll.

„Parim sissejuhatus positiivsesse psühholoogiasse!”, „See on raamat, mis kaardistab lühidalt ja selgelt kogu positiivse psühholoogia olemuse!” – selliseid kiitvaid hinnanguid võib leida internetist selle raamatu ingliskeelse versiooni kohta. Tõepoolest, raamat ise on üsna õhuke, kuid sisu on selles äärmiselt palju. Lugejad võivad ilma suurema vaevata saada vastused küsimustele „kas selleks, et me elaksime oma elu hästi, on vaja üldse olla õnnelik?” või „kuidas parandada tervist ja heaolu, kasutades selleks oma tugevate külgede arendamist?”.

Huvitavat lugemist jätkub selles raamatus nii neile inimestele, kelle tööülesanded on kasvõi natukenegi seotud teiste inimestega, kui ka neile, kes on huvitatud ainult iseenda arengust ja oma elust parima võtmisest. Kogu raamat põhineb teaduslikel faktidel ja seepärast võivad seda alustuseks lugeda ka kõik need, kellel plaanis õppima hakata psühholoogiat. Kuid need pole mitte kuivad faktid, mis on laborisügavusest ja teadlaste töödest avalikkuse ette tiritud, vaid Boniwell on vürtsitanud oma raamatu ka ohtrate praktiliste ülesannete ja näidetega. Iga peatükk on jagatud teoreetilisteks ja praktilisteks osadeks ning alati järgneb ka lugemissoovitus neile, kes soovivad mõnest teemast rohkem teada saada. Loomulikult on need teadmised oma värskusastmelt sellised, et sünnivad kohe „patta panna” – uuemaid uurimistulemusi positiivse psühholoogia kohta saab vaid teadlaste kirjutatud teadusartiklitest. Kindlasti on see raamat teretulnud kõigi nende lugemisriiulil, kes on huvitatud eneseabiraamatutest, kuid armastavad praktiliste käitumisjuhiste taga näha ka tõsisemaid fakte.