Psühhopaatide tarkus

Mida pühakutel, spioonidel ja sarimõrvaritel on meile edu saladuse kohta õpetada
Psühhopaatide tarkus pilt
Autor: Kevin Dutton Lehekülgi: 304 Ilmumisaasta: 2014 Kirjastus: Äripäev Klubi: Äripäeva raamatuklubi

Psühhopaatiline isiksus on ühest küljest särav ja ligitõmbav, teisalt aga jäine ja ettearvamatu. Talle on iseloomulikud fantaasiaküllasus, tegutsemistahe, uudishimu, pädevus, enesekindlus, põnevuseiha ja impulsiivsus. Psühhopaadist kurjategija võib olla nii pimestavalt kütkestav, et jätab täiesti varju oma pahupoole – selle, et fassaadi taga on enesekeskne, isekas, kalk ja manipuleeriv jõhkard.

Kevin Dutton valgustab psühhopaatia tagamaid ja otsib vastust küsimusele, kas psühhopaatidele omasest karismaatilisusest ja sihikindlusest on võimalik midagi õppida. Psühhopaatilisi omadusi piiritleda püüdes tutvustab autor tänapäevaseid neuroteaduse uuringuid, kohtub ülirange režiimiga vanglas hoitavate psühhopaatidest kurjategijatega ning katsetab transkraniaalse magnetstimulatsiooni abil ka enese peal, mis tunne on olla psühhopaat.

Inimese isiksus on keerukas ja tänapäeval on piir n-ö normaalse ja haige psüühika vahel üha enam hägustumas. Raamatu „Psühhopaatide tarkus” autor võrdleb isiksust helipuldiga, mille arvukad liugurid on isiksuseomaduste skaalal igaühel isemoodi paika timmitud. Uuringud on näidanud, et meie seas leidub hulganisti nn funktsionaalseid psühhopaate, kelle helipuldil on maksimumi peale seatud vaid muist psühhopaatilisi omadusi määravaid liugureid. Need inimesed pole mitte sarimõrvarid, vaid vastupidi, väga nõudlikel elualadel edukalt toime tulevad ühiskonnaliikmed – tipp-poliitikud, -arstid, -börsimaaklerid, -ärimehed. Särava isiksus, otsusekindlus ja jäägitu eesmärgile pühendatus annab neile teiste ees eelise.

Psühhopaatiliste joontega isikutel on ajast aega olnud ühiskonnas oma eelised ja ka tänapäeva maailmas annavad enesekindlus, sarmikus, kartmatus, halastamatus ja sihikindlus kindlasti kätte nii mõnegi trumbi.

 

Teised kirjutavad:
Erika Räpp Soovitan raamatut “Psühhopaatide tarkus”
GoodNews, 12.04.2014

Tellimine

29,50 €

Failid
Arvustused
Tiina Kompus
Kliiniline psühholoog, kohtupsühholoogia ekspert

Professor Kevin Dutton meelitab lugeja kaasa riskantsele jalutuskäigule kõige ohtlikumasse looduskeskkonda Maal – teiste inimest hulka. Lugema hakkamist ei maksa siiski peljata, autori turvalisel juhtimisel jõuate peagi tervena oma kodusesse tugitooli tagasi.

Sellel ekspeditsiooni eesmärgiks on märgata inimeste sotsiaalsete suhete rägastikus isendeid, kes on pealtnäha samasugused kui kõik teised, kuid kelle õige veidike teisiti töötav aju muudab oluliselt nende suhtumist teistesse inimestesse ‒ alati neile endile kasulikumaks, ja kui see on nende kasuks vajalik, siis teistele kahjulikumaks.

Niisiis: psühhopaadid. Kes nad on? Head või pahad? Kangelased või kurjategijad? Ei seda ega teist ‒ nad on psühhopaadid. Nad lihtsalt ON SELLISED, ja see on paraku teie probleem, kui te sellest aru ei saa.

Kevin Duttoni raamat on psühhopaatide mõistmisel oluliseks abiks. Asja selgitamiseks tõmbab autor lugeja kaasa pöörasesse sündmuste keerisesse. Avaneb võimalus piiluda vangikongidesse, hukkamiskambritesse, tugeva režiimiga raviasutustesse ning edukate ärimeeste kabinettidesse. Ja mitte ainult nendesse salapäraga ümbritsetud ruumidesse, vaid ka nende ruumide asukate ajusse – sõna otseses mõttes.

Päriselu ja eksperiment vahelduvad kohati lausa kaleidoskoopilise kiirusega. Ja taas kord peab kaasaegse psühholoogiateadusega kokku puutuv lugeja tõdema, et inimene – see on tema aju. Ei mingit salapärast hinge ega alateadvust. Lohutuseks võib öelda, et ega aju ei ole vähem salapärane. Vaatamata neuroteaduste tohututele edusammudele aju ja käitumise seoste vallas, on asi kaugel täielikust selgusest. Küll aga põhjustavad järjest lisanduvad teadmised seda, et inimese psüühika hindamiseks aastasadu edukalt kasutatud normi-häire- või hea-paha-skaala et tööta enam nii hästi. Piir normi ja patoloogia, hea ja halva inimese vahel hägustub üha enam. See, mis näib olevat tavaoludes häire ja inimlik pahe, muutub ebaharilikes ja ohtlikes oludes järsku eeliseks ja ainsaks toimetulekumehhanismiks.

Kui olete psühhopaadiga suhtlemisel järjekordselt pügada saanud (jah, te usaldasite teda, sest tema pilk oli nii siiras ja jutt täiesti usaldusväärne), pakub vahest tuge teadmine, et olete kohtunud seni veel mõistatuseks jääva loodusnähtusega – selle 1‒2%-ga inimpopulatsiooni hulgast, kelle aju ei ole looduse vingerpussi tõttu võimeline pakkuma oma omanikule üht osa inimese emotsioonide kogu spektrist. See on umbes nagu kehv viisipidamine või värvipimedus. „Aga kasvatus? Aga moraal? Aga südametunnistus?” tahaks lugeja hüüatada. „Mis need veel on?” tunneb psühhopaat viisakalt huvi.

Miks psühhopaadid ei ole siis evolutsiooni käigus välja surnud, kui nad teistega nii halvasti sobivad? Haa, selles see konks ongi. Raamat pakub ka kasulikke näpunäiteid: kui panused on kõrged (kaalul on näiteks ellujäämine) ja te olete nurka surutud, siis on parem, kui teie kõrval on psühhopaat. Just tema on see, kelle käed ei hakka värisema ja kes ei kõhkle tegemast otsuseid, mis tagavad edu. Kuid ettevaatust! Teil ei õnnestu teda kodustada. Ja ärge lootke, et õpite olema psühhopaat seal, kus see on teile kasulik, või et sellisel viisil, mis on teistele talutav. Oma aju ei õnnestu teil alt vedada. Psühhopaadi käitumise tundmine ei muuda teid veel psühhopaadiks. Et käituda nagu psühhopaat, peab tõesti psühhopaat olema. Lugeja võib nii mõneski kohas veidi ennast ära tunda. Äkki olen minagi psühhopaat? Ärge vaevake oma pead, tõelisel psühhopaadil ei ole püsi seda raamatut läbi lugeda. Tõeline psühhopaat ei muretse selle pärast, milline ta teiste meelest on. Ka teie ei hakanud muretsema? Kas see peaks muret tekitama? Mm ... te vist ei lugenud hoolikalt. Alustage veelkord algusest.

Loe edasi >
Uno Traat
Kriminoloogia õppejõud

Inimene on suurim mõistatus, nii väitis kuulus kirjandusklassik Fjodor Dostojevski. See sentents kehtib ka tänapäeval, vaatamata teaduste kiirele arengule. Võib arvata, et eriti loomulikuks saab seda väidet pidada psühhopaatide kohta.

Inglise psühholoog Kevin Dutton püüab oma raamatus „Psühhopaatide tarkus“ näidata, et „psühhopaadi aju ei ole läbinisti jäine, vaenulik maailm, mis vilksatab sünapsidest kubiseva taevalaotuse kaugel neuroloogilisel orbiidil, vaid pakub hoopis vastupidi üldlevinud arvamusele elamiskõlblikku psühholoogilist pelgupaika tavalistele inimestele nende argiaskeldustes”. Niisiis, autor on võtnud keerulise ülesande kirjeldada psühhopaate kui tavalisi inimesi nende pahede kõrval ka kiiduväärsete joonte kaudu.

Raamat „Psühhopaatide tarkus“ on hõlpsasti loetav, vaatamata sellele, et autor tutvustab aeg-ajalt neuro- ja psühholoogiateaduste nüüdisaegseid avastusi ning põimib teksti küllaltki keerulisi mõisteid. Neid mõisteid ja paljusid seisukohti lahkab psühholoog rikkalikus märkuste rubriigis. Autor kasutab hulgaliselt mitmekesiseid ilukirjanduslike võtteid ‒ metafoore ja võrdlusi raputab ta nagu käisest. Tunnustada tuleb ka Duttoni huumorimeelt, paljusid seiku ja kohtumisi kirjeldatakse paraja huumoriga.

Teose eriliselt tugevaks küljeks võib pidada suure hulga psühhopaate käsitlevatest psühholoogilistest ja neuroloogilistest uuringutest ülevaate andmist, tutvustades neid üldarusaadavalt. Sealhulgas vestab ta arvukatest psühholoogilistest eksperimentidest, millest paljud pakuvad üpris üllatavaid tulemusi. Nii kirjeldab autor originaalsele psühholoogilisele eksperimendile toetudes, et psühhopaatidest seksuaalkurjategijad valivad oma ohvreid kõnnaku järgi, millest nad oskavad haavatavust välja lugeda. Dutton tutvustab juba varasemates uuringutes kindlaks tehtud psühhopaatilise isiksuse jooni, nagu nartsissism, impulsiivsus, südametunnistuse puudumine, manipuleerivus, patoloogiline valetamine, südametus. Peamiselt keskendub autor siiski kaasinimeste tunnustust väärivatele psühhopaatilise isiksuse joontele, nagu kartmatus, vaimne vastupidavus, hetkes olemine, utilitarism jms. Just neid jooni võivad mitmesugused tippjuhid ära kasutada, kui nad avastavad oma alluvate seas mõningate psühhopaatiliste joontega inimesi. Autor toob näiteid sellest, kuidas psühhopaatide kartmatus ja külmaverelisus võib pälvida kaaskodanike imetluse, kui nad toovad inimese tulest välja, astuvad meelekindlalt kurjategijale vastu ja päästavad rünnatava inimese, säilitavad kriisiolukorras külmaverelisuse ja kaine mõistuse või langetavad juhina ebapopulaarse, kuid vajaliku otsuse.

Siiski tundub, et autor läheb kohati psühhopaatide positiivsemate joonte kiitmisega liiale. Peaaegu mööda on vaadatud psühhopaatide sellisest joonest nagu isekus. Mõned autorid on andnud karmi hinnangu psühhopaatidele, nimetades neid egomaniakkideks. Ka kartmatust, külmaverelisust ja vaimset vastupidavust kasutavad psühhopaadid eelkõige oma egoistlike huvide rahuldamiseks ja enesekesksete eesmärkide realiseerimiseks. Harva rakendavad nad neid omadusi kaaskodanike heaks või ühiskonna hüvanguks. Ka neil juhtudel võib tegemist olla mõne kavala tagamõttega.

Loe edasi >