Süvenemine

Kuidas pääseda pinnapealsusest

Enamik meist nõustub, et süvenenud töötamine on tõhus ja vajalik. Samuti arvame aga, et see on ainult meie enda tahte ja motivatsiooni küsimus.
Enamasti kasutame pinnapealset lähenemist, sest „nii palju on ju vaja korraga teha“. Samas oleme veendunud, et võime iga hetk süveneda, kui vaid selleks küllalt tarvidust ja motivatsiooni näeme. Cal Newporti raamat „Süvenemine“ on pärast ilmumist leidnud ohtrasti vastukaja ja pooldajaid. See räägib tänapäeva teadustulemuste valguses, milline on rööptegutsemise ja sotsiaalmeedia pideva kasutamise mõju keskendumisele ning kuidas on tegelikult praegusel ajal lood meie süvenemisvõimega.
Selgub, et kui aju on juba kord harjunud olema valdavalt hajunud tähelepanu seisundis, siis on sellest harjumusest raske lahti saada, isegi kui tegelikult tahaksime keskenduda. Kui iga potentsiaalne igavushetk – näiteks viis minutit sabas seismist või kaaslase saabumise ootamist – on täidetud nutitelefonile kiire pilgu peale viskamisega, siis on aju tõenäoliselt jõudnud punkti, kus see ei suudagi enam süvenenult töötada, isegi siis mitte, kui inimene keskendumiseks aega võtab.
Asja teine pool on meie iha tähelepanu hajutajate, eelkõige kiire sotsiaalse infosüsti järele, mida pakuvad eelkõige sotsiaalmeedia kanalid. Ka siin petame end tihtipeale sõltlasele omase põhjendusega, et kõik on ainult tahte küsimus.

Süvenenud töötamine nõuab harjutamist
Cal Newport kinnitab, et süvenenud töötamine nõuab harjutamist ja sel harjutamisel on kaks eesmärki: suurendada oma intensiivse keskendumise võimet ja saada lahti ihast tähelepanu hajutajate järele. See ei tähenda, et kõik tähelepanu hajutavad tegevused tuleb kõrvaldada, piisab, kui võtta sellistelt harjumustelt võimalus oma tähelepanu kaaperdada. Tähelepanu hajutajatest vabanemiseks pakub Cal Newport oma raamatus mitu strateegiat, millest lihtsaim on interneti kasutamise plaanimine plokkidena.

Rutiinid ja rituaalid on abiks
Süvenenud töötamise harjumuse tekitamise teine võti on lisada oma tööle rutiinseid tegevusi ja rituaale, mis aitaksid segamatu keskendumise staadiumi saavutamiseks ja seal püsimiseks kasutada nii vähe kui võimalik tahtejõudu, mida on piiratud kogus. Kui otsustate keset hajameelselt internetis surfamiseks kulutatud pärastlõunat, et suunate oma tähelepanu nüüd kognitiivselt nõudlikele ülesannetele, kulub tähelepanu säravalt internetimaailmalt kõrvale suunamiseks hulganisti tahtejõudu. Sageli niisugused katsed just seetõttu ebaõnnestuvadki. Kui te aga olete loonud mõistlikud rutiinid ja rituaalid – näiteks igal pärastlõunal kindlal kellaajal vaikses kohas süvenenud töötamist nõudvate ülesannetega tegelemine –, on töö alustamiseks ja jätkamiseks vaja palju vähem tahtejõudu. Pikemas perspektiivis õnnestub süvenenud töötamine sellisel moel märksa kergemini.

Kus töötada ja kui kaua?
Süvenenud töötamiseks on vaja leida sobiv koht. Selleks võib olla tavaline, suletud uksega ja koristatud lauaga kabinet (võib ka panna uksele hotellidest tuttava sildi „mitte segada“). Juhul kui õnnestub leida koht, mis ongi mõeldud ainult süvenenud töötamiseks, võib positiivne mõju olla veelgi suurem. Avatud kontoris on sellise pelgupaiga leidmine eriti tähtis. Peale koha tuleks panna paika ka kindel ajaraam, mis aitab täita süvenenud töötamisele pühendatava aja konkreetse ülesandega, nii et see ei kujune lõputuks rügamiseks.

Kuidas teha tööd, kui sellega on alustatud?
Süvenenud töötamise rituaal vajab reegleid ja tegevusi, mis aitavad hoida jõupingutused struktureerituna. Näiteks võite kehtestada internetikeelu või panna paika sõnade arvu, mis tuleb kahekümne minutiga kirja saada, see aitab keskendumist säilitada. Ilma struktuurita ketrab aju töö ajal pidevalt seda, mida tuleks teha ja mida mitte, ning püüab lakkamatult hinnata, kas pingutate ikka piisavalt. Tegemist on tahtejõu mõttetu kurnamisega.

Oma tööd tuleb toetada
Rituaalid peavad kindlustama selle, et ajul on olemas süvitsi minemiseks vajalik tugi. Näiteks võib rituaaliks olla juua tassike head kohvi või panna valmis toit, mis aitab energiat säilitada, või kerge kehaline aktiivsus, näiteks jalutuskäik pea selgeks saamiseks. Rituaalid võivad olla seotud ka ümbrusega, näiteks tööga seotud materjalide korrastamine, et vähendada süvitsi seisundisse minemise energiakulu. Et olla maksimaalselt edukas, on vaja toetada süvitsi minemise pingutusi. Samas peab see toetus olema süsteemne, et mitte kulutada asjatult vaimuenergiat mõtlemisele, mida teha järgmiseks

Ka laisklemine on vajalik
Jõudeolek aitab kaasa asjade sügavamale mõistmisele. Uuringud näitavad, et kui teadvusele veidi puhkust anda, on alateadvusel võimalik võtta asi üle ja käia läbi ka kõige keerulisemad professionaalsed küsimused. Teiseks ei suuda inimene kogu aeg süvenenult töötada. Teadustulemuste põhjal võib öelda, et süvenenud töötamise võime ühes päevas on piiratud. Hoolikalt plaanides peaks olema võimalik võtta päeva jooksul süvenenud töötamise võimest maksimum. Siit omakorda järeldub, et õhtul ette võetud töö ei ole suure väärtusega.
Jõudeolek aitab süvenenud töötamiseks vajalikku energiat koguda. Tähelepanuvõime saab taastada, kui anda tähelepanule puhkust. Kui häirida õhtut e-kirjade lugemise ja neile vastamisega või tegelda pärast õhtusööki lähenevate tähtaegade tõttu mingi tööasjaga, siis röövime taastumiseks vajaliku katkestusteta puhkuse. Isegi kui kõik tööülesanded võtavad väga vähe aega, takistavad need tähelepanu taastamiseks vajalikku sügavamat lõõgastumist. Ainult kindel teadmine, et tööpäeva lõppedes ootab ees paus järgmise päevani, veenab aju lülituma ümber nii, et on võimalik alustada laadimist.

Selleks et töö tehtud saaks, tuleb puhata

Nad ei suutnud eristada olulist ebaolulisest. Nad lasevad ennast kergelt eksitada. Nende aju on hõivatud tunduvalt suurema osaga, kui oleks vaja konkreetse ülesande tegemiseks. Ja nad väsivad kiiresti, piltlikult väljendudes on nad mentaalselt inimvared.

Nii kirjeldas mõni aasta tagasi taevastele radadele lahkunud Stanfordi ülikooli professor Clifford Nass ühes oma tuntuimas uuringus inimesi, kes tegelesid igapäevaselt rööprähklemisega. Nassi kirg ja uurimisobjekt oli eelkõige inimeste käitumine digiajastul. Nass kirjeldas ka seda, et samal ajal olid rööprähklejad päris veendunud, et „kui ma tahan ja kui on vaja, siis ma suudan ülihästi keskenduda”. Professor nendib aga uuringu järeldustes, et selline uskumus on illusioon – rööprähklejate keskendumisvõime oli väga kehv. Isegi kui nad väga tahtsid, siis ei suutnud nad ülesandele pikaks ajaks keskenduda. Nad olid harjutanud ennast ebaoluliste segajate orjadeks, märkis Nass.
Cal Newporti raamat „Süvenemine“ on üks maailma juhtimiskirjanduse bestselleritest ja räägib sellest, kuidas töö päriselt ja hästi tehtud saaks. Ja mis on selleks vaja ehk keskendumisest, kuidas kogu oma mentaalne energia suunata millegi valmis tegemisele (mitte lihtsalt tegemisele). Raamat on täis näiteid, lugusid ja uuringud. Soovitan väga seda lugeda.
Cal Newporti raamat „Süvenemine“ on üks maailma juhtimiskirjanduse bestselleritest ja räägib sellest, kuidas töö päriselt ja hästi tehtud saaks.

Esimene samm rööprähklemisest küüsist pääsemiseks on aga Newporti sõnul esmapilgul kummaline ja tavaloogikaga vastuolus: kui tahate, et töö hästi tehtud saaks, siis puhake. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Tõestuseks kolm väidet.

Töölt eemalolek aitab teha paremaid otsuseid
Hollandi psühholoog Ap Dijksterhuis tegi koos oma kaaslastega kümmekond aastat tagasi eksperimendi, mis muutis arusaamist sellest, kuidas me otsuseid teeme. Ta jagas inimesed kahte rühma ja andis mõlemale rühmale ülesande teha auto ostmist puudutavaid otsuseid, tuginedes rohkele infole. Esimese rühma ülesanne oli lihtsalt teha häid otsuseid, teise rühma inimesi aga segati, lastes neil vahepeal kokku panna puslesid, ning sunniti siis kiiresti otsustama, ilma et neil oleks olnud aega infot analüüsida ehk nn kaalutletud otsuseid teha.
Otsuste kvaliteedi mõõtmine tõi kiiresti järelduse: keeruliste, inforohkete probleemide ja ülesannete korral teevad paremaid otsuseid pigem need, kelle meel ja mõistus on vahepeal ära käinud ehk tegelenud millegi muuga. Seega, kui ülesanne ja lahendus on pigem standardsed ja alluvad kindlatele reeglitele, siis on analüüs ja kaalutletud otsus asjakohane. Kui aga infot on rohkelt, probleem keerukas ja ülesanne kipub ajud krussi ajama, siis on kohane ütlus “Hommik on õhtust targem” – ehk tuleks võtta aeg maha ja siis kiiresti otsustada.

Keskendumisvõime on nagu lihas ‒ see vajab taastumist
2008. aastal avaldati teaduslikus psühholoogiaajakirjas nüüdseks palju tsiteeritud katse tulemused. Katse ise oli lihtne. Inimesed jagati kahte rühma, ühed saadeti jalutuskäigule metsa ja teised kesklinna. Ning siis anti neile lahendada keskendumist ja intensiivset tähelepanu nõudvaid ülesandeid. Metsas jalutajad said ülesannetega hakkama keskmiselt 20% võrra paremini kui kesklinnas tiirutanud inimesed. Miks? Sest looduses aju puhkas, õigemini laadis ennast. Selle 50 minutilise jalutuskäigu mõju keskendumisele oli tunda veel järgmisel nädalalgi. Kesklinnas uitajad aga kulutasid oma ajupotentsiaali tänavatel autode, teiste jalakäijate, fooride ja muu pideva jälgimisega ehk suunatud tähelepanuga, tegevusega, mis toimib nagu lihas – ühel hetkel ta väsib ning keskendumisvõime halveneb.

Meie võime teha täie keskendumisega tööd on piiratud
Newport pöördub siin Anders Ericssoni juurde ja väidab, tuginedes Ericssoni ja teiste psühholoogide uuringutele: inimesed, ka kõige paremaid meist suudavad täie keskendumisega tööd teha vaid 4‒5 tundi päevas. Seda mitte ühe jutina, vaid pigem u 1,5 tunniste tükkidena – st sinna vahele on vaja anda ajule puhkepause. Kui me sunnime ennast töötama 10 või 12 tundi päevas, siis võime küll olla rahul, et oleme „kõvasti tööd teinud“. Kui palju me aga valmis oleme saanud? Kui teil on mõnikord õhtul tunne, et täna muudkui tegite ja tegite, kuid päevale tagasi vaadates ei meenugi, et midagi tähtsat oleks tehtud saanud, siis tõenäoliselt teate või aimate, millest jutt. Mäletate – nad ei suutnud eristada olulist ebaolulisest, ütles artikli alguses Clifford Nass.

Mida siis selle eelkirjeldatud teadmisega pihta hakata? Alusta võiks kõige elementaarsemast ja lihtsamast: kuidas teha nii, et kui lähete õhtul töölt ära, siis lahkute sa sealt ka sisuliselt – tööarvuti kaas püsib kinni, töökõne ei trügi õhtusöögilauda ning ülemuse töömeil ei ole viimane asi, mida enne uinumist loete?

Digiagentuur Lavii

Sa oled sõltlane nagu mina
Mida te endale uuel aasta algul lubasite? Süüa tervislikumalt ja jõuda rohkem trenni? Säästa rohkem raha? Keskenduda rohkem endale? Lugeda rohkem? Leida uusi sõpru? Aga äkki lubaks suuremat keskendumist (töös)?

See teeks ka paljude teiste lubaduste elluviimise lihtsamaks. Ma räägin oma loo, elust enesest. Kas olete Facebooki või Instagrami uudisvoogu kerinud kauem, kui plaanisite? Ja üldse tahtsite telefoniga tegelikult ju midagi muud teha, eks ole? Mitu korda enne magama jäämist te oma e-kirju vaatate? Automaatselt vajutate äppe, kas pole?
Võib ju väita, et see ongi uus maailm. Aga kas ikka on? Otsustasin sellele uuele normaalsusele 2017. aasta lõpus väikese väljakutse esitada. Tajusin, et olen sotsmeedias liiga kaua ning haaran liiga tihti telefoni, et vaadata, mis seal toimub. Kõige valjem häirekell kõlas siis, kui avastasin, et töötegemist kattevarjuks tuues valetan juba iseendale ja väikesele pojale, et sotsmeedia jaoks rohkem aega võita. Oli aeg sellele lõpp teha.

Sotsiaalmeedia paast
Kuna 2017. aasta varatalvel oli mul plaanis Eestist kolm nädalat eemal olla, tundus see aeg väljakutseks igati hea: kolm nädalat sotsiaalmeedia ja e-kirjadeta. Võõral maal basseini ääres istudes kuulasin Cal Newporti raamatut „Süvenemine“ ning selle raamatu autor soovitab täpselt sama – sotsiaalmeedia paastu. See on raamat, mida peab lugema. Sellel on suur tõenäosus tuua arusaam, mille najal muudate oma elus asju ümber.
Mis siis juhtus? Juhtus see, et nüüdseks olen juba aasta olnud sotsiaalmeediast mitte küll täiesti, aga suurel määral eemal. See on andnud mulle tagasi rohkem ennast. Ma teen asju seepärast, et need mulle meeldivad. See võimaldab mul luua põhjalikumalt ja sisukamat väärtust.
Soovitan kõigile 1-, 2- või 4-nädalast sotsiaalmeedia paastu. Usun kindlalt, et sotsiaalmeedia vähendamine parandab ka teie süvenemist, aitab olla rohkem kohal, olla päriselt sõprade jaoks olemas, leida rohkem vaba aega (mida sellega peale hakata, on juba teie otsustada) ning vähendada stressi. See on tõestatud, et Facebook teeb meid õnnetumaks, kadedamaks ja eluga vähem rahulolevaks. Selle kohta on leida juba piisavalt uuringuid.

Mis oleks, kui lubaks endale 2019. aastaks keskendumist? Minu praktilised nõuanded selle saavutamiseks.
• Võtke lugeda Cal Newporti raamat „Süvenemine“.
• Eraldage endale aega ja ka ruumi, et süvenenult tööd teha.
• Pange keskendumise ajaks telefon silme alt ära ja hääletuks.
• Logige välja Facebookist ja Skype’ist ja märgake, kui automaatselt taas sisenete.
• Blokeerige Facebooki uudisvoog.
• Paluge kolleegidel end mitte segada ja tehke tööd kõrvaklappidega.
• Mõõtke oma aega (nt Toggli abil) ja näete, kui palju suudate järjest süveneda. Süvenemist saab • treenida nagu jooksmist. Alguses suudate vähem, hilje[m rohkem.

Me saame rohkem tehtud, kui keskendume katkematult kõige tähtsamale
Miks me teeme seda, mida oleme alati teinud? Lihtsam on minna kergema vastupanu põhimõttest lähtudes sama teed.
Püsikoosolekud, kiire e-kirjadele vastamine ja ootamatult sisse sõitvate tööülesannete lahendamine jätavad mulje, et oleme hõivatud, kuid teadmustöötajate töö tegelik väärtus on ebaselge ning see muudab töö pinnapealseks ja vähe produktiivseks.
Cal Newporti uues raamatus „Süvenemine. Edule keskendumine hajusas maailmas“ on teaduslike uuringute ja paljude isiklike eluliste näidete abil lihtsalt ja praktiliselt ära selgitatud, miks midagi tõeliselt väärtuslikku saab maailma luua süvenenud tööga, mis vastandub pinnapealsele tööle.

Meie aja kõige suuremad geeniused ja produktiivsed loomeinimesed on olnud struktuursed ajakasutajad.
Minu silmis toob see raamat tagasi terve talupojamõistuse, mis on vahepeal ärikultuuris hajunud. Märkasin, et vaatasin lugedes tagasi oma elus ette tulnud tööolukordadele ja raamatu kontekstis loodud kõrvalpilk tõi esile palju naeru. Digitaalsed töövahendid võivad teha meie elu kergemaks. Sellegipoolest võiksime enne mõne töövahendi kasutamist esitada endale küsimuse, kas see on parim selle konkreetse ülesande sooritamiseks? Kui palju aega kuluks värskelt ülikooli lõpetanud inimesele selle ülesande selgeks õpetamiseks? Kui vähe, siis on tegemist pinnapealse tööülesandega. Selliseid järelemõtlemise kohti pakub raamat suurel hulgal.

Süvenemine nõuab oma aja kaitsmist
Süvenenud töötamine nõuab aja planeerimist ja vastutuse võtmist selle aja kaitsmise eest ning aitab seega leitud selguse abil kindlasti parandada teadmustöötajate tööviljakust. Me saame rohkem tehtud, kui keskendume katkematult kõige tähtsamale. Seda tõestatakse raamatus korduvalt huvitavate paralleelide ja näidetega. Struktuur võimaldab pühenduda ja alles siis on võimalik kasutada piiritut loovust. Meie aja kõige suuremad geeniused ja produktiivsed loomeinimesed on olnud struktuursed ajakasutajad.
Olen kuulnud, kuidas paljud noorema ja vanema põlvkonna inimesed otsivad tööl tähendusrikkust, teisisõnu tähendusrikast tööd. Cal Newporti raamatust võite leida salavõtme – viisi, kuidas muuta iga töö tähendusrikkaks.