Jõud

Laste mängunurk ja tasuta õlu ei ole töötajate hoidmise võti
Patty McCordi raamat „Jõud“ lõi mulle puuga pähe. See kõigutab paljusid arusaamu, mida juhtimisraamatute peavool on meie mõtetes kujundanud. Ja seda Netflixi kultuuri näitel ‒ teatavasti on see kollektiiv praeguseks televisiooni- ja filmitööstust tundmatuseni muutnud.

Lugege Netflixi töökultuuri käsiraamatut
Kuidas ma Patty raamatuni jõudsin? Mulle meeldib oma tiimiliikmetelt küsida: “Mis on kaks asja, mida ma tegevjuhina teen hästi, ja kaks, mida võiksin paremini teha?” Nii ma siis küsisingi just selle küsimuse ühel varakevadisel märtsikuu päeval finantsjuhi Adrian Suareze käest, kes oli vaid mõni nädal varem perega Floridast Eestisse kolinud. Olime parasjagu Tallinna vanalinnas jalutades koosolekut pidamas. Adrian, püüdes jäisel munakiviteel tasakaalu hoida, teatas mulle: “Ütlen praegu ainult ühe asja, mida võiksid paremini teha ‒ palun vaata lõpuks läbi see Netflixi töökultuuri käsiraamat!” Pean tunnistama, et ta oli mulle seda ühe korra juba soovitanud, kuid ma polnud seda ette võtnud.
See ettepanek tõi mind aegamööda Patty McCordi raamatuni, kuna just tema oli ettevõtte asutaja Reed Hastingsi kõrval üks Netflixi töökultuuri käsiraamatu loojaid.

Saatke töötajad konkurentide juurde tööintervjuule
Kas olete kunagi mõelnud, et võiksite oma töötajatele soovitada pidevalt konkurentide juures tööintervjuudel käimist? Mul polnud see küll kunagi enne pähe tulnud, eriti mõeldes maailmas valitseva talendipuuduse peale. Kuid Patty selgitab, miks Netflixis seda tehakse. Ja tema sulest kõlab see täiesti loogiliselt.
Eriti silmi avavad olid Patty mõtisklused meeskonna ehitamise teemal. Ränioru näitel on jäänud mulje, et tehnoloogiamaastikul töötajate meelitamise konkurentsis võidab see, kellel on kontoris parem mängunurk ja rohkem tasuta õlut. Patty seab selle arvamuse kahtluse alla. Tema sõnul pole ettevõtte roll mitte töötajaid hellitada ja välja koolitada, vaid tuleb luua keskkond, kus iga spetsialist saab oma jõudu ja teadmisi maksimaalselt kasutada. Kui töötaja oskused ja ettevõtte sihid enam kokku ei lähe, siis ei pea tööandja talle uut töökohta leidma või lihtsalt sooja kohta hoidma. Ettevõtte roll on selline töötaja saata tagasi laia maailma leidma ettevõtet, kus ta saab enda tugevusi maksimaalselt kasutada. Nii on ka inimesele endale parem.

Kuidas teha nii, et iga töötaja teaks, kuidas tal läheb?
Patty sõnul on oluline see, et lahkuminek poleks inimeste jaoks üllatus. Netflixis jõuti selleni läbi radikaalse läbipaistvuse. See oli minu jaoks Patty raamatust üks suuremaid õppetunde ‒ kuidas jõuda selleni, et töötaja teab, kuidas tal läheb? Ja et lahkuminekud oleksid vaid loogiline asjade käik ning mitte maavärin tervele ettevõttele? See on miski, mille kallal olen pärast tema raamatu lugemist kõvasti tööd teinud. Sellise läbipaistvuse poole pürgimine on nii mulle kui ka kollektiivile kergendustunnet toonud.
Vaid kaheksa kuud pärast seda, kui mu kolleeg soovitas mulle Netflixi töökultuuri käsiraamatut, oli mul võimalus sel teemal Patty McCordi endaga arutleda tema California kodu lähedal jalutades. Nimelt olime mõlemad enne seda kutsutud Kanadasse ühele lavale esinema. Meil tekkis hea klapp ja Patty kutsus mu külla. Üks parimaid küsimusi, mille Patty mulle esitas, oli: “Kui see inimene astuks täna uksest sisse, siis kas võtaksid ta tööle samale positsioonile?” Kui vastus on ei, siis on töötaja ja ettevõte lahku kasvanud. Kõhklemisega lükkad ainult edasi oma ettevõtte arengule vajalikku otsust.
Maailmas, kus peame õhku ahmides muutustega sammu pidama ja parimal juhul neid ise vedama, on meil vaja muuta organisatsioonide ehitamise kohta kehtivaid mõttemalle. Patty McCordi “Jõud” aitas minul ja Jobbaticali kollektiivil ümber mõtestada, millist kultuuri ja väärtusi ettevõttes näha soovime. Soovitan hoida oma meele avatuna.

Head lugemist!

Netflixi personalipealik: suhtuge oma inimestesse kui vastutustundlikesse täiskasvanutesse
Netflixi endine personalipealik ja raamatu „Jõud. Kuidas luua vabadusest ja vastutusest kantud töökultuuri” autor Patty McCord usub, et juhi peamine ülesanne on kujundada organisatsioonikultuur, mis ei pidurda ega takista meeskonna tulemuslikkust. Võti peitub inimeste kohtlemises vastutustundlike täiskasvanutena.

Üle kahekümne aasta tagasi posti teel DVD-de laenutamisega alustanud väikesest ettevõttest on praeguseks välja kasvanud maailma tormiga vallutanud videote voogedastuskeskkond Netflix. Netflix on võimas. Viimaste andmete järgi on Netflixil ligi 140 miljonit klienti 190 riigis ja nende teenuste peale kulub hinnanguliselt 15% kogu maailma interneti lairibavõrgu allalaadimismahust. Mida meil on inimeste juhtimise valdkonnas Netflixi eduloost õppida?

Juht pole lapsehoidja
Netflixi pöörane kasvutempo on nõudnud ettevõttelt pidevalt uuenduslikke lahendusi, et kasvava turunõudlusega toime tulla. Küsimus, mille ees Patty koos ülejäänud juhtidega seisis, oli: kuidas saab organisatsioon toetada töötajate püüdlusi ületada rasked katsumused võimalikult kiiresti ja hästi? Kui tavapäraselt tähendab organisatsiooni kasv seda, et tegevuse keerukuse haldamiseks hakatakse kehtestama kõikvõimalikke protseduure ja reegleid, siis Netflixi vastus oli risti vastupidine: loobume võimalikult paljudest reeglitest ning suhtume oma inimestesse kui vastutustundlikesse täiskasvanutesse. Patty räägib raamatus sellest, kuidas paljud n-ö parimad juhtimismeetodid lähtuvad seisukohast, et töötajad ei suuda võtta ise enda eest vastutust, ning juhtimine ongi seetõttu taandatud n-ö lapsehoidja rollile. Netflix loobus paljudest poliitikatest, kordadest ja protseduurireeglitest, sest tajuti, et need külvavad pigem ebaefektiivsust ning takistavad tööd. Paradoksaalsel moel oleme omaks võtnud hulga juhtimismeetodeid, mis justkui peaksid tulemuslikkusele kaasa aitama, kuid Patty sõnul hoopis halvavad inimesi.

Vabaduse ja vastutuse kultuur
Selle asemel et tegeleda mikrojuhtimisega – kordade, juhendite ja protseduurireeglite kehtestamisega –, hakkas juhtkond kokku panema palju laiemapõhjalist Netflixi väärtuste ja oodatud käitumismustrite kirjeldust, mis selgitas, kuidas Netflixis toimitakse ja toimetatakse. See oli põhimõtete ja printsiipide kogum, mis settis ligi kümne järgneva aasta jooksul tänaseks juba tuntud Netflixi organisatsioonikultuuriks, mille kaks alustala on vabadus ja vastutus (vt https://jobs.netflix.com/culture). Netflixi kogemus ütleb, et inimestele suurema vabaduse andmine ning nende kohtlemine vastutustundlike täiskasvanutena annab ettevõtte kasvule jõudu.
Soovitan väga seda raamatut kõigile juhtimisest huvitatud lugejatele.