Korrastatud mõistus

Järgmised kaheksa tundi on minu jaoks rasked: pean jõudma arsti juurde, vastama tudengi kirjadele, saatma ära ühe teadusartikli, viima vahepeal kodustele lõunat, olema õigel ajal ja heas vormis töisel arutelul, kohtuma ühe kolleegiga ja diskuteerima ühe tulevikuprojekti teemadel. Lisaks kõigele tuleb kirjutada ka Daniel Levitini teose „Korrastatud mõistus” arvustus.

Kõigil on selliseid päevi, mõnel lausa iga päev. Tööasju on palju, muid tegemisi on veelgi rohkem ning eriti tööülesannetega tahaks hakkama saada tõhusalt ja kvaliteedis mitte kaotades. Probleem on selles, et meie aju pole mõeldud sellise ülesannete tulva jaoks – aju on loodud bioloogilise evolutsiooni käigus, kus meie esiisadel olid hoopis muud eesmärgid ja teistsugune päevaplaan. Seega võib aju meid sellistel päevadel alt vedada. Näiteks võime end sellisel tihedal päeval järsku avastada veebilehitsemiselt või Facebookist. Lihtsustades võib öelda, et ajul oli liiga palju ülesandeid ja liiga vähe korrastatust, seega valis ta ülesande, mis pakub kõige rohkem vahetut uudsust (uute veebilehtede või Facebooki uuenduste näol). Ajule meeldib uudsus ja see võib rikkuda nii mõnegi tähtsa ülesande eduka lõpuleviimise.

Saab paremini. Aju on fantastiline organ. Kui teda õigesti kasutada, on ta sobiv vahend tänapäevase infouputuse ja ülesannete rohkuse jaoks. Oleks tarvis vaid õpetust, kasutusjuhendit. Daniel Levitin oma raamatus „Korrastatud mõistus” pakub ühe võimaliku juhendi, kuidas aju infokülluse ja ülesannete tulvaga hakkama võiks saada.

Raamatu teeb nauditavaks mitmekesisus. Teosest leiab naljajutte ja suurfirmade juhtide kirjeldusi sellest, kuidas nemad oma elu ja aju korras hoiavad. On värvikaid näiteid ja võimalusi kaasa mõelda. Raamatus on palju head teadust ja eelkõige mitmeid toredaid näpunäiteid, kuidas oma aju optimaalselt kasutada. Need näpunäited põhinevad pidevalt kasvavatel teadmistel selle kohta, kuidas aju töötab. Kuid nende teadmiste mõistmine ja süntees ei ole sugugi lihtne ülesanne, seega annab „Korrastatud mõistus” kasulikku ka neile, kes enda arvates aju ja iseennast tunnevad.

See raamat aitas ka mul endal teadvustada üht tõsist probleemi, mis mu teadustöö efektiivsust vahel häirib: kui mul on lisaks tööle tarvis päeval ära teha muid pisiasju, siis need pisiasjad tikuvad aeg-ajalt mu teadvusesse ja rikuvad seega keskendumise. Mõte sellest, mida perele lõunaks viia või mis kell oleks ikka parim kolleegiga kohtuda, pidurdab selle lause edukat lõpetamist. Võiks arvata, et väikeste segajate mõju on väike, kuid kahjuks võtab mõtete ja ülesannete vahel ümberlülitamine olulist töötlusressurssi, mis ajus on üsnagi piiratud. Levitini raamatu toel sain probleemile jälile ja leidsin näpunäiteid, kuidas tõhusamalt töötada. Daniel Levitin annab vahel lühidaid ja tabavaid juhtnööre: „Kui on midagi, mida te võite ära teha viie minutiga, tehke seda kohe.”

Raamatu peamine sõnum ongi, et meie mõtlemine, loovus ja otsused kannatavad, kui peame tegelema mitme ülesandega korraga. Aju ei ole hea rööprähkleja. Kuidas mitme ülesandega toime tulla ja kuidas end keskendununa hoida, saab teada Levitini raamatust. Aju on meister ülesandest kõrvalekalduja, kui silmapiiril on kiiremat uudsust ja mõnu pakkuvad tegevused. Levitini retsepti võib lihtsustades kokku võtta ta enda sõnadega: „Reserveerige üks osa oma päevast töö jaoks, lülitage telefon välja ning pange postkast ja veebilehitseja kinni.”

Suur osa raamatust on pühendatud sellele, kuidas tõhusamalt tööd teha. Kuid tuleb autoriga nõustuda, et tõhusalt töötamiseks on tarvis ka tõhusalt magada! Uni soodustab mõistuse korrastamist ja just seda öelgegi oma bossile, kui ta teid laua tagant unelemas leiab. Teadustööd tõepoolest näitavad, et ka lühike päevane uni soodustab mälusisude salvestamist ja uudsete lahenduste leidmist. Uni on hea. Ja mitte ainult teie loovusele ja mälule, vaid kogu kehale. Liiga vähe und on seotud ülekaalulisusega, südame- ja veresoonkonna haiguste ning mitmete tõsiste vaimsete häiretega.

Kindlasti on „Korrastatud mõistusel” lugejale varuks nii mõnigi üllatus. Näiteks on suur osa Levitini soovitustest seotud oma välismaailma ümberkorraldamisega – et korrastada mõistust ja aju, tasub kasutada korrastatud keskkonda. Asjad tuleb kodus ja tööl paigutada süsteemi järgi, oluliste objektide asukoht peab alati sama olema, kasutada tasub võtmenagisid, vajaduse korral ostke koju kaks paari kääre, dokumente ja e-kirju tuleb korrastada nagu oma sokisahtlit ja sahvrit. Mõte on selles, et kui välismaailm on korras, saavad aju ja mõistus tegeleda olulisemate asjadega.

Ehk tahaks lugeja siinkohal protesteerida, et liigne korrastamine on kahjulik loovusele. Vastupidi! Nagu Levitin kirjeldab, korrastavad edukad loovinimesed oma elu tihtipeale väga hästi – korrastatud keskkond ja korrastatud mõistus soodustavad loovust. Kes tahab luua midagi uut, ei taha ju aega raisata vanade asjade otsimise peale. Loovuse jaoks on tarvis õigel ajal märgata õigeid detaile ja meie inforikkas maailmas on see võimalik vaid korrastatud mõistuse abil.

Ajuteadus ja eksperimentaalne psühholoogia on meile õpetanud palju selle kohta, kuidas oma aju tõhusamalt kasutada. Levitin on need tulemused sünteesinud raamatuks, mille põhitees on, et korrastatud mõistus on aluseks täisväärtuslikumale elule.

Eesti lugejale seni tundmatu Daniel J. Levitin on tõeline multitalent – ta on väljapaistev neuroteadlane ja üks kognitiivpsühholoogia tsiteeritumaid esindajaid, samas ka menukas kirjamees, muusikaprodutsent ja ärimees.

Käesolevas teoses otsib osava sõnaseadega autor seletust sellele, mis tegurid virgutavad või pärsivad meie mälu- ja mõttetööd ning üldist vaimset aktiivsust ja kuidas me teeme intuitiivseid või kaalutlusel rajanevaid, argumenteeritud või irratsionaalseid otsuseid. Arvukas hulk teoses toodud näiteid paistavad veenvalt tõestavat, et inimkäitumist ja mõttetööd ohjab dopamiini, serotoniini jt virgatsainete mõju, protsess, mis küll ei allu otsesele tahte kontrollile, kuid mida saab nutika sihipärase tegevusega ometi ohjata. „Korraldatud kognitsioon” tähendabki ennekõike reaalsete eluliste valikute ja tegelustega optimaalsele talitusele häälestatud meelt.

Raamatu teeb haaravaks autori anne leida uskumatult paljudele igapäevaelu suurtele ja väikestele dilemmadele, otsustele ja tegemistele arusaadavas sõnastuses neuroteaduslik seletus. Ehkki tegemist pole eneseabiraamatuga, pole lugejal raske ikka ja jälle tõdeda, et moodsa kognitiivpsühholoogia seisukohtadega arvestamine tõotab edu nii argielu pisiprobleemide lahendamisel kui ka suurtele väljakutsetele vastamisel. Kes loodab raamatust saada täit selgust „mõtlemise salapära” kohta, peab muidugi pettuma: tänapäeva kognitiivpsühholoogia ei anna veel veenvaid seletusi selle kohta, milliste heuristikute või milliste diskursiivse arutluse sammudega inimmeel ühele või teisele mõttejäreldusele jõuab.

Teost lugedes hakkab silma, et paiguti teeb Levitin uljalt meelevaldseid üldistusi, nt kuulutab ühes kohas, et alternatiivmeditsiini efektiivsus on nullilähedane ja piirdub üldjuhul vaid platseeboefektiga. Praktilisi järeldusi ja elulisi soovitusi ootavale lugejale tunduvad tõenäoliselt tüütud neuroteadlase vaatepunktist analüüsitud haiguste (väär)diagnooside kirjeldused, milles taas kord Levitin ruttab vaieldavate tõdemustega, hirmutades lugejat sellega, kui suuri riske võib kaasa tuua üks või teine ravimeetod.

Uitideede välmimist ja korduvalt zeni keskendumiskunsti väärtustav autor pole võtnud endale ülesandeks käsitleda konstruktiivse ehk probleemidele rakendusliku lahenduse leidmise mõtlemise küsimusi. Teost lugedes tuleks sellega arvestada. Ja kes suudakski ühe teosega üksikasjaliselt lahti seletada säärast ülikeerukat nähtust nagu inimese tunnetustegevus!