Vahukommikatse

Vahukomm ennustab tulevikku
„Vahukommikatse” räägib, kuidas lihtne eksperiment võib ootamatult hästi ennustada sinu tulevikku. Lapsed, kes ei suutnud vahukommi söömist edasi lükata, ei suutnud ka täiskasvanueas eelistada pikaajalisi eesmärke lühiajalistele kiusatustele.
Sellist käitumist näeme sageli rahaga seoses. Finantstarkuse uuringute järgi säästab ja investeerib oma raha kõigest mõni protsent eestlastest. Milleks investeerida osa palgast tuleviku jaoks, kui seda saab tarvitada juba praegu? Miks tarvitada ainult seda raha, kui saab ka laenu võtta ja reisile minna?
Kahjuks kipub lühiajaliste eesmärkide järgi tegutsemine kätte maksma – laen tuleb tagasi maksta koos intressidega, nii et järgmised kaks aastat reisile minna ei saa, ning vanaduspõlves avastad, et saadav pension ei võimalda kuu lõpus normaalselt süüagi osta, rääkimata siis ravimitest või reisil käimisest. Kui meie heade otsuste tegemise võime sõltuks ainult tahtejõust, siis oleks eestlaste tulevik päris tume.

Nii hull asi õnneks ei ole. Kõige lihtsam on luua endale keskkond, kus soovitud tulemused juhtuvad automaatselt või nende saavutamine on lihtne. Kui räägime säästmisest ja investeerimisest, siis peaks igaüks suutma teha püsikorralduse, mis palgapäeval mingi summa investeerimiskontole või pangahoiusele liigutab. Vahet pole, kas 5 või 500 eurot. Hiljem võib seda vähehaaval suurendada. Oluline on see, et raha säästmine ei sõltu sinu hetketujust, sellest, kas kuu lõpuks jäi midagi alles, ega sellest, kas sul tuli meelde see summa kõrvale panna. Raha jõuab õigesse kohta sinu edasise sekkumiseta. Alati muidugi ei saa lühiajalisi kiusatusi vältida. Näiteks, kui oled impulsiivne kulutaja, siis ei loe, et kuu alguses raha kõrvale panid. Kui sa poodi satud, kulutad ikka raha ära ja kuu lõpus lähed säästude kallale.

Kiusatustest saab üle olla. Õnneks ei ole siiski kõik kadunud. Kui said lapsepõlvest kaasa käitumismustrid, mis impulsiivsust soosivad, ei tähenda see, et peaksid elu lõpuni nii käituma. Walter Mischel toob oma raamatus välja uurimused, kuidas sellises olukorras end nii-öelda ümber programmeerida ja kiusatusest üle olla. Mõni neist strateegiatest on lihtne ja mõne rakendamiseks on tarvis abi, aga sõnum on neil üks: õigete tööriistade abil saad oma käitumist muuta. Kõige olulisem on neid rakendada ja harjutada.
Kui kõik eestlased seda raamatut loeksid ja rakendaksid, saaksime järgmises finantstarkuse uuringus tõdeda, et eestlased on esirinnas oma finantsteadmiste poolest ja peagi ka käitumise poolest.

Kas üks komm kohe või kaks hiljem?
Pealtnäha lihtne valik ‒ väike hüve kohe või suurem hüve hiljem ‒ on universaalne dilemma, mille lahendamine määrab suuresti ära, kui hästi keegi elus hakkama saab.
Kui Walter Mischel noore teadlasena 1960ndatel Stanfordi ülikooli lasteaias vahukommikatsetega algust tegi, ei võinud keegi, isegi mitte Mischel ise, arvata, milliste avastusteni see teadustöö kokkuvõttes viib. Mischel on läbi mitme aastakümne näidanud ja selgitanud, millised toimemehhanismid suunavad enesekontrollivõimet ning kuidas on võimalik tahtejõudu enda kasuks tööle rakendada. Miks meil on alatasa keeruline kiusatustele vastu seista ja milles seisneb enesekontrolli võti? Pole ime, et teema ei ole aastatega kraadigi jahtunud, vaid püsib nii teaduse kui ka igapäevaelu huviorbiidis üha kasvava pingega. Ei väsi ka Walter Mischel, psühholoogiateaduse grand old man ja suunanäitaja, Columbia ülikooli seniajani vitaalne professor, võttes oma elutöö kokku laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatus „Vahukommikatse”. Ta toob keerulised teaduslikud seletused lugejani haaravalt ja elegantselt, vürtsitatuna näidetega kõrgete riigitegelaste libastumistest, finantskrahhidest, nikotiinisõltlase dilemmadest ja kaotusevalust toibumisest.

Otsustav on kuumade ja jahedate impulsside tasakaal. Mul on kirjeldamatult hea meel, et väärtuslik tükk moodsast psühholoogiateadusest on nüüd kättesaadav ka eesti keeles. Vahukommikatse, millest on saanud ikoon omaette, viib meid kokkuvõttes peene ajugümnastika mõistmiseni ja arusaamani, et inimese võime kohest rahuldust kaugemate tagajärgede nimel edasi lükata on omandatav ja kontekstitundlik oskus, mitte kallutamatu omadus, mida ühel on lihtsalt palju ja teisel vähe. Nii suudab ka kärsituim hing end vajaduse korral tagasi hoida, samas kui mainekas tahtejõu etalon armuafääri libiseb.
Mõned aastad tagasi, kui võtsin oma doktoritöös luubi alla inimeste impulsiivsed kalduvused, nagu ülemäärane kulutamine, alkoholitarbimine ja vihasööstud, leidsin ikka ja jälle toetavaid selgitusi Mischeli ja tema kolleegide töödest. Mischel selgitab ka „Vahukommikatses”, kuidas kuumad impulsid meid kannustavad ja jahedad impulsid tagasi hoiavad ning et enesejuhtimise osavus sõltub peaasjalikult sellest, kui hästi suudame nende vahel valida.

Vahukommikatse õpetab tugevusi ja nõrkusi targalt juhtima. „Vahukommikatse” aitab lahendada elus pidevalt ette tulevaid probleeme: kuidas käituda arukalt, laskmata end segada kuumadest ahvatlustest, kütvatest hirmudest ja teravatest ärritajatest, või kuidas üle saada muserdavast südamevalust. Mischel tuletab ka meelde, et hoolimata enesekontrollivõime olulisest rollist õnnelikus elus, on sellel oma äärmuses ka pahupool. Ülemäärane rahulduse edasilükkamine mõjub omakorda lämmatavana, muudab elu rõõmutuks ja röövib elevuse, mida võivad pakkuda väikesed kõrvalepõiked.
See on raamat juhtidele, lapsevanematele, õpetajatele, sportlastele, finantsistidele, meedikutele, psühholoogidele, politseinikele, disaineritele, juristidele … kõikidele, kes näevad kasu mõistmises, miks inimesed käituvad nii, nagu nad käituvad. See on raamat kõikidele, kes soovivad oma tugevusi ja nõrkusi targalt juhtida.